Uskuvad teadlased
Apr 12th, 2008 by Antti Loodus
Eessõna: Õnneks ei ole kõik teadlased ja teadusega seotud inimesed pimestatud jumalat eitavatest teooriatest ja hüpoteesidest. Rõõmustavaks statistikaks võib ka lugeda seda, et eelmise sajandi lõpus kasvas märgatavalt Jumalasse uskuvate teadlaste hulk. Sellele aitas kaasa tänapäeva kõrgtehnoloogia ja uued väljakutsed mittepaikapidavatele teooriatele (Darwini teooria jm). Usk ja Teadus toob teieni osalise kokkuvõtva osa sensatsioonilisest raamatust “USKUVAD TEADLASED”.
USKUVAD TEADLASED.
Kas usk on midagi põlastavat neile, kes kord teadusega kokku on puutunud. Kas usk on aidanud teadlasi oma töös. Uskuvad teadlased, kes nad on? On nad nn. isehakanud “teaduseprohvetid” või ka maailmas oma tegudega tuntud.
William Herschel (1838-1822) silmapaistev kristlane ja astronoom. Tegi astronoomia alal mitu olulist avastust. Londoni Kuningliku Seltsi liige. Tema olulisemaks saavutuseks võiks pidada kaksiktähtede olemasolu ja Uraanuse avastamist. Herschel konstrueeris suurima teleskoobi omal ajal, samuti kaksiktähtede ning udukogude ja täheparvede kataloogi. Herschelit võib pidada stellaar-astronoomia rajajaks.
Kristlasena oli ta biograafide poolt kirjeldatuna “suur, lihtne ja hea vanamees”. Herscheli puhul rõhutati tema lahkust ja usku, et universum on tunnistus Jumala suursugususest. See oli Herschel, kes ütles: “Uskmatu astronoom peab olema vaimuhaige!”
John Harris (1666-1719) Suurbritannia matemaatik ja vaimulik. Tema tuntuim teos on Lexicon Technikum 1704. aastal, esimene inglisekeelne entsüklopeedia. See leksikon andis tõuke teaduslikuks revolutsiooniks. Harris oli Inglise Kuningliku Seltsi viitsepresident.
Kristlasena oli ta tuntud kui apologeet, kes kaitses Boyle kirjutisi 1698. aastal nime all “Ateistlikud vastuväited Jumala olemasolu ja Tema tunnistuste vastu, põhjalikult kaalutletud ja täielikult ümber lükatud”.
Gottfried Wilhelm Leibnitz (1646-1716) oli vaieldamatult üks maailma suurimatest matemaatikutest ja filosoofidest, kes kunagi elanud on. Isaac Newtoni kaasaegsena, kuid temast sõltumatult, mõtles välja diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Samuti oli osaline energia jäävuse seaduse formuleerimisel. Leibnitz tegi palju teisigi olulisi teaduslikke ja matemaatilisi kaastöid. Leibnitzi võib nimetada matemaatilise loogika rajajaks. 1671-1674 konstrueeris nelja põhitehet sooritava arvuti.
Kuigi Leibnitzi doktriin oli heterodoksne, uskus ta siiralt Jumalasse ja kirjutas kaitsekõne Kolmainsuse õpetusele. Ta astus ägedalt vastu Descartes´i ja Spinoza vaadetele. Ta püüdis edutult leida ühist alust katoliiklikule ja protestantlikule ning hiljem luterlikule ja reformeeritud kirikule nende liitmiseks. Leibnitz uskus jumalikku ettemääratusse.
John Flamsteed (1646-1719) oli kuulsa Greenwichi observatooriumi rajaja ja Inglismaa esimene Kuninglik Astronoom. Flamsteed koostas esimese suure tähekaardi pärast rohkeid vaatlusi. Flamsteedi töö tulemusena kulgeb maailma 0-meridiaan läbi tema rajatud observatooriumi.
Flamsteedi kohta on teada, et ta oli usku täis vaimulik ning väga pühendunud oma elus ning ta tegeles ka jutlustamisega.
William Derham (1657-1735) oli üks Boyle õpetajatest. Tema uurimus on tugevaks looduse eesmärgipärasuse kinnitajaks Piibli Jumala läbi. Oli esimene, kes väitis, et teaduslik uurimus on inimesele kui majapidajale Jumala poolt antud ülesanne.
William Derhami võib pidada tänapäevase ökoloogia isaks.
Cotton Mather (1662-1727) oli nagu tema isagi vaimulik ning Harvardi ülikooli teoloog ja rektor. Mather tegeles meditsiiniga ja oli esimene teadusega tegelev ameeriklane. Muude tööde hulgas uuris rõugete põhjuseid ja avastas tõvestava mikroobi. Tänu sellele sai ta hakata seda haigust välja ravima kolooniatest.
Nõidade tagakiusu ajal kirjutas Mather teksti, milles ta manitses kohut olema ettevaatlik süüdistatute kohtlemise suhtes. Ta uskus nimelt, et tõhusamad meetmed nõiduse võitmiseks on paast ja palve kui legaalne karistus.
Cotton Matherit on iseloomustatud kui edevat ja ambitsioonikat ning kuuma temperamendiga inimest. Tal olevat olnud ehe jumalakartlikkus ja ta töötas väsimatult moraalireformi eest.
John Hutchinson (1674-1737) oli heebrea õpetlane ja paleontoloogia õpilane. Ta jälgis oma sõpra ja kolleegi John Woodwardi. Hutchinson uskus piiblipärast veeuputust kui suurte geoloogiliste pinnavormide põhjustajat. Tema põhiideeks oli, et piibel sisaldab võtit kõikide teadmiste jaoks nii ilmalikus kui igavikulises mõõtmes.
Ta hindas Newtoni töid ja väitis, et maailma algmed tulenevad kolmest elemendist: tulest, valgusest ja vaimust, kes on Kolmainsuse kolm isikut.
Gustavus Brander (1720-1787) Suurbritannia loodusteadlane ning paleontoloog, kelle arvukas fossiilikogum asub praegu Briti Muuseumis. Brander pooldas uputuse geoloogiat vastukaaluks tõusvale pikkade ajastute ja unifomismi geoloogia vastu. Gustavus Brander oli Kuningliku Seltsi liige ja Briti Muuseumi usaldusmees.
Jean Deluc (1727-1817) Ðveitsi loodusteadlane ja füüsik, kes tegeles eelkõige geoloogiaga ning formuleeris sõna “geoloogia”. Deluc oli absoluutselt veendunud 1. Moosese loomisloo paikapidavuses ning ülemaailmses uputuses. Ta astus teravalt vastu Buffoni evolutsiooniteooriale.
Jean ja tema isa panid kokku tänapäevase elavhõbedatermomeetri ja hügromeetri. Samuti leidsid nemad võtme mõõtmaks mägede kõrgusi baromeetri abil.
Richard Kirwan (1733-1812) Iiri keemik ja minearoloog. Iiri Kuningliku Akadeemia president ja esimese mineroloogilise uurimuse autor. Kirwani panuseid on palju ka keemia valdkonnas. Uskliku mehena oli ta veendunud uputuse ajaloolises tõepärasuses ja astus jõuliselt vastu James Huttoni mõjul tõusvale ateistlikule maailmakäsitlusele, mille mõjul tõusis Charles Lyell.
James Parkinson (1755-1824) oli Suurbritannia arst, kes tegi arvukalt meditsiinilisi avastusi. Tema leidis esimesena pimesoole mulgustumise põhjuse ja ohu. Parkinson kirjeldas esimesena seisundit, mida tänapäeval nimetatakse parkinsoni tõveks.
Parkinson oli ka tulihingeline amatöör-geoloog, kes leidis, et söel ja naftal on taimne päritolu. Kirjutas ulatuslikust piibellikust uputusest ja selle geoloogilistest efektidest, eriti nafta ja söe moodustumisel.
***
Sellel ajal elas veel mitmeid kristlikke teadlasi, kuid ulatuslikult levis teadusringkondades ka ateism. Viimase tuules tõusid sellised nimed nagu Spinoza, Descartes, La Place jpt. Kujunesid panteism, deism ja ateism. Geoloogia areng pani inimesi uskuma “pikkasid ajastuid”, mis omakorda viis paganliku filosoofia juurde. Sel põhjusel kaitsesid evolutsiooni paljud liberaalteoloogid ja sotsiaalfilosoofid. Kogu see praht tungis ka teaduskirjandusse. Erasmus Darwin (1731-1802) publitseeris näiteks evolutsiooniteemalisi raamatuid veel enne, kui tema kuulus pojapoeg Charles. Analoogselt kirjutas ka Comte de Buffon (1707-1829). Sellel ajal kerkis esile ka evolutsionist Jean Baptiste Lamarc (1744-1829).
19. sajandil muutusid teadusringkondades domineerivateks maailmavaadeteks evolutsionism ja seejärel ateism, kuid Jumal tõstis üles endiselt teadlasi, kes isegi sellises keskkonnas jätkuvalt teda tunnistasid…
William Buckland (1784-1856) Briti võtmegeoloog. Kiriku preestrina oli ta usklik mees. Lisaks teoloogilisele ettevalmistusele oli ta haritud ka geoloogia ja mineroloogia vallas ja sai hiljem nende distsipliinide professoriks Oxfordis. Buckland oli veendunud kreatsionist ja kirjutas arvukalt raamatuid, mis ilmutasid Jumalat. Buckland oli Cuvier´i järgija paljude katastroofide õpetuse osas.
Charles Babbage (1792-1871) silmapaistev teadlane ja paljudes valdkondades oma ajast ees. Babbage oli peamiselt matemaatik ja leidur. Tema pani kokku esimese spidomeetri ja veduri. Samuti konstrueeris ta silmapeegli. Tema tähtsamaks tööks võib nimetada esimese arvuti koostamist, mis valdas ka info salvestamist ja selle taasavamist.
Kristlasena kirjutas ta märkimisväärse apologeetilise teose, mis muuseas sisaldas ka imede matemaatilisi analüüse.
David Brewster (1781-1868) rajas optilise mineroloogia teaduse, kirjeldas valguse polarisatsiooni ning konstrueeris kaleidoskoobi. Ta oli esimene, kes kasutas valguse polarisatsiooni kristallide struktuuri uurimiseks. Brewster tegi arvukalt uurimusi ka astronoomias ja sai nende eest palju teaduslikke honorare ja auhindu. Brewster oli üks Briti Teaduste Edendamise Ühingu asutajatest (BTEÜ), hiljem selle juhataja. Ühes ühingu ajakirjanumbris kirjutas ta suurest nõelaleiust, mis leiti söekarjäärist. See avastus jäeti loomulikult teadusmaailma poolt tähelepanuta, sest viimane oli sattunud hiljuti vaimustusse geoloogilistest ajastutest.
Kui darvinism esile tuli, oli Brewster sellele tugevaks oponendiks, seda nii teaduslikel kui usulistel põhjustel. Brewster õppis ka teoloogiat ja ühendas oma teaduslikud uurimused Sõna kuulutamisega.
Isand muutus tema jaoks väga reaalseks pärast abikaasa surma, mille tagajärjel koges tõelist uuestisündi ja usule pöördumist.
John Herschel (1792-1871) Söör William Herscheli poeg ja oli nagu isagi silmapaistev astronoom ja pühendunud kristlane. John avastas üle 500 udukogu ja sai hakkama tohutu tähtede ja udukogude kataloogi koostamisega nii põhja- kui lõunapoolkeral. Herschel proovis oma kätt ka fotograafia alal. Tema tõi sisse sellised mõisted nagu: “positiiv” ja “negatiiv”.
J. Herschel oli kõige usaldatum teadusnõustaja kuninganna Victoria valitsuses.
Oma usu väljenduseks ütles ta: “Kõik inimlikud avastused näivad olevat toimunud ainult ühe eesmärgi pärast – kinnitada üha enam ja enam tõde, mis pärineb ülalt ja sisaldub pühades kirjades.”
John Dalton (1766-1844) sündis ortodoksses ja vagas peres. Tema elu jooksul tunti teda kui jumalakartlikku meest, kes elas väga tagasihoidlikult nii välises kui elustiili mõttes.
Teaduses tuntakse teda moodsa anatoomia isana, kes tõi pöörde keemiavaldkonda. Dalton koostas võrdleva aatommasside tabeli, uuris gaasisegude omadusi ja keemilisi reaktsioone nendes, gaaside lahustumist sõltuvalt osarõhust jne. Dalton avastas ka mitu keemia põhiseadust (Daltoni seadused). BTEÜ üks asutajaliikmetest 1831. aastal. Hiljem oli Oxfordi ülikooli professor.
Dalton kirjeldas esimesena värvipimeduse fenomeni ja seetõttu nimetatakse seda ka daltonismiks.
William Kirby (1759-1826) Inglise vaimulik ja entomoloog, kes kirjutas palju palve ja teaduse teemadel, sh 4-köitelise “Sissejuhatus Entomoloogiasse”. Paremini tuntakse teda kuulsa Bridgewater Treatise autorina, kus ta kirjutab: “Jumala väe ja tarkuse ning headuse ilmutus loomade loomisel”. Ta kirjutas palju uputuse geoloogiast tuginedes 2. Pe 3:3-7-le.
Jedidiah Morse (1761-1826) oli jumalakartlik mees. Samuel F.B. Morse isa. Oma eluajal oli ta Ameerika üks juhtivamaid geograafe. Kirjutas esimese geograafia-alase õpiku Ameerikas, millest anti välja 25 kordustrükki. Mitmed uustrükid ilmusid ka veel pärast tema surma. Oma õpikus oli ta tugev uputuse kaitsja ja Moosese poolt kirjeldatud Maa loomisloo uskuja. Õpikus seletas ta ka loomade pääsemist Noa laevaga ja nende hilisemat levimist Maal.
Benjamin Barton (1766-1815) prominentne Ameerika arst, botaanik ja zooloog, Pennsylvania ülikooli professor. Barton kirjutas esimese botaanika õpiku ning andis Lewisé ja Clark´I ekspeditsioonide kirjeldused.
Kristlasena oli ta huvitatud entoloogiast ning erinevate suguharude ja rahvuste põlvnemisest. Oma kirjutises kaitses ta inimrassi piibli doktriini ja nende rasside pärinemist Araratilt. Samuti uskus Barton Maa noort vanust.
Samuel Miller (1770-1840) presbüterlik teenistuja, kes kirjutas teaduse arengust 18. sajandil. Tema kaheköiteline raamat kandis pealkirja “18. sajandi lühike tagasivaade”. Oma laialdases teoses käsitles ta kristlikke teaduslikke uurimusi, rõhutas teaduse harmooniat kristliku usu ja piibli inspiratsiooniga, kaitstes uputusõpetust ja Maa hilist loomislugu.
John Kidd. MD (1775-1851) Oxfordi keemiaprofessor. Ta oli pioneer söe kasutamisel kemikaalide tootmiseks ja tema tööd said aluseks sünteetilise kiu valmistamisele. Kristlasena tuntud kui apologeet.
Peter Mark Roget (1779-1869) Inglismaa arst ja psühholoog, Londoni Ülikooli ja Meditsiini Instituudi asutaja Manchesteris. Teda huvitas väga teadus ja ta seostas oma kirjutises pidevalt teaduse ja tööstuse arengut evangeeliumiga.
Thomas Chalmers (1780-1847) Ðotimaa Kiriku juhataja ja Edinburgh´i ülikooli teoloog. Chalmers kirjutas palju loodus- ja sotsiaalteaduste vallast ning teoloogiast.
Ðoti Vabakiriku rajaja ja selle õpetaja. Teda häiris modernne ateism ja ta läks üle uuele evangeelsele kirikuvormile. Rahvusvaheliselt olid tuntud tema jutlused, kus ta asetas rõhku ka sotsiaalsel ja majandusliku heaolu paranemisele.
William Prout (1785-1850) käsitles keemiku ja füsioloogina eelkõige toitumise ja seedimise probleeme ning pani aluse vastavatele teadustele. Prout identifitseeris esimesena sellised toiduained nagu rasv, süsivesikud ja valgud.
Kristlasena oli ta üks Bridgewater Treatise autoritest.
Samuel F. B. Morse (1791-1877) on väga tuntud telegraafi leiutaja. Telegraaf on saanud inimajaloo pöördepunktiks. Esimene sõnum (1844), mille Morse traadi läbi saatis, lähtus 4. Mo 23:23: “…mis Jumal teeb” ja see peegeldas ka Morse elu sisu, eesmärki ja austust Jumala vastu kõigis asjus.
Morse elu oli mõjutatud Tim Dwighty poolt Yale ülikoolis, mille ta lõpetas 1810. Peale oma geniaalse leiutajavõime olid Morsel ka disainerioskused. 1831 määrati ta New Yorgi ülikooli Skulptuuri ja Maali professoriks. See oli Ameerika esimene Kaunite Kunstide tool.
Enne oma surma kirjutas Morse: “Mida lähemale lõpule jõuab mu palverännak, seda selgemaks saab piibli jumalik päritolu, Jumala halastuse grandioossus ja ülevus langenud inimese jaoks. Minu tulevik on täis lootust ja rõõmu.”
Joseph Henry (1797-1878) suur Ameerika füüsik ja Princetoni ülikooli professor. Avastas eneseinduktsiooni ja konstrueeris elektromagnetilise mootori ja galvanomeetri. Iga tänapäevane elektrimootor kasutab elektromagnetit, mille sir Henry 1829. a kokku pani. Tema leiutised panid aluse tänapäevasele elektrimootorile. Henry oli samuti Smithsoniani Instituudi esimene sekretär ja direktor, Rahvusliku Teaduste Akadeemia auliige.
Henry oli samuti pühendunud kristlane, tehes kõikides oma eksperimentides pause, et võtta aega Jumala ülistamiseks, palveks, et saada jumalikku juhtimist igas oma eksperimendi etapis.
Matthew Maury (1806-1873), tuntud “ookeani rajaleidja”, on tänapäevase hüdrograafia ja okeanoloogia rajaja. Tema hauakivil USA-s on graveeritud psalm 8:8. Maury nimelt uskus, et vastavalt Jumala sõnadele peavad olema rajad meres. Neid peab olema võimalik ka leida ning sellele pühendas ta ka oma elu.
Enamuse oma töödest ja uuringutest tegi mereväele, kaardistades tuuli ja Atlandi hoovusi. Oma elu lõpul oli ta Virginia Instituudi meteoroloogia professor.
James Simpson (1811-1870) oli ðotlasest meditsiiniprofessor ja günekoloogia rajaja. Edingurghi ülikooli sünnitusabi professor. Väga tuntud on ta eelkõige aga kloroformi avastajana 1847. aastal, mis sai aluseks tänapäevasele anestesioloogiale. Räägitakse, et inspiratsiooni uurimistöödeks olevat ta saanud Aadama “raskest” unest 1. Moosese raamatust, kui Jumal tema küljeluust Eeva valmistas. Ta enese tunnistuste kohaselt on tema suurimaks avastuseks: “Mul on Päästja”. Evangeelne traktaat, mille sir Simpson kirjutas, sisaldas järgmisi sõnu: “Jälle ma vaatasin ja nägin Jeesust, enda asendajat, piitsutatud minu asemel ja suremas ristil minu eest. Ma nägin, hüüdsin ja sain andeks. Minu ülesandeks näib olevat rääkida sellisest Päästjast, vaadata Tema peale ja saada elu. Teda haavati meie üleastumiste pärast ja löödi meie süütegude tõttu ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud.”
James Joule (1818-1889) viis läbi mitmeid uurimusi soojusvoogude kohta ja sai vastaval alal ka palju teaduspreemiaid. Tema suurimaks avastuseks on 1840. a. soojuse mehhaanilise ekvivalendi määramine, mis tegi võimalikuks soojuse transformatsiooni. See energia muundamise faktori avastamine viis energia jäävuse seaduse sõnastamiseni, mis on enamuse loodusseaduste alus. Kuna energia jäävuse seadus on termodünaamikas esimene, siis võib Joule´ nimetada termodünaamika rajajaks. Joule arvutas samuti gaasimolekulide liikumise kiirust ja tegi kindlaks selle sõltuvuse temperatuurist.
On loomulik, et sellise avastuse tegemine anti Jumala poolt inimesele, kes oli ka pühendunud kristlane.
Adam Sedgwick (1785-1873) üks Inglismaa juhtivamaid 19. sajandi geolooge. Cambridge ülikooli pikaajaline professor, esmalt tuntud kui Kambriumi ja Devoni setete identifitseerija ja nimetaja.
Sedgwick oli ka vaimulik ja piiblit uskuv kristlane, isegi kui tema uurimused on ajendanud kaasaegset jumalatut geoloogiat. Kui Sedgwick oli sir Darwini sõber, astus ta alati vastu tema evolutsionistlikele ideedele prohveteerides, et nende resultaadiks on maailma häving.
William Whewell (1794-1866) teenis Cambridge ülikoolis anglikaani vaimulikuna kogu oma elu. Kirjutas Bridgewter Treatise´le kaastöid.
Tema teaduslikud huvid olid mitmekülgsed. Võttis kasutusele geoloogilised mõisted “miotseen” ja “pliotseen” ning samal ajal ka “anood”, “katood”, “ioon”. Tegelikult kasutas ka esimesena sõnu “teadlane” ja “füüsik”. Ta astus vastu evolutsioonile. Tegi palju töid loodete uurimiseks ja pani kokku anemomeetri.
Henry Rogers (1808-1866) Ameerika geoloog, kes uuris Apalatshide ahelikku ning Inglismaa ja Ameerika söebasseine. Üheksa viimast eluaastat oli ajaloo ja filosoofia professor Glasgow ülikoolis. Rogers uskus piiblipärast veeuputuse lugu suurte geoloogiliste muudatuste põhjustajana. Ta kuulus 1865 aastal nende teadlaste hulka, kes deklareerisid oma ustavust Pühakirjale. (Vt selle deklaratsiooni kohta James Glasheri alt).
***
Sellel perioodil tõusis kiiresti uskmatute teadlaste arv. Usklikkust tunnistades tuli pidada võitlust oma usu säilitamise eest.
VAHETULT PÄRAST DARWINIT
Charles Darwini teos Orign of Species muutis kogu teadusajaloo käiku. Kümne aasta jooksul võttis terve intellektuaalne maailm omaks evolutsiooniõpetuse ja Darwinit peeti kõigi aegade kõige suuremaks teadlaseks. Isegi paljud teoloogid kiirustasid evolutsioonirongile hüppama.
Arengud, mis sellele järgnesid, tõid enesega kaasa humanismi, sotsialismi, kommunismi ja faðismi laineid, mis kõik baseeruvad evolutsionistlikul maailmakäsitlusel.
Vaatamata sellele intellektuaalselt raskele õhkkonnale oli endiselt väljapaistvaid teadusemehi, kes uskusid piiblisse ja säilitasid kõigutamatu usutunnistuse. Paljud nendest uskusid küll, et peavad püüdma harmoniseerida uue evolutsiooni kontseptsiooni piibli ja kristliku doktriiniga, kuid oli ka neid, kes uskusid jätkuvalt spetsiifilist loomislugu.
Louis Agassiz (1807-1873) oli suur kristlik paleontoloog, keda peetakse glatsioloogiateaduse isaks. Ta uuris eriliselt nii fossiilseid kui kaasaegseid kalaliike. Agassiz oli ka õpetajaks Ameerikas kui Euroopas, kus tema koolkonnast võrsusid kõik tolle aja loodusajaloo õppejõud. Agassiz lõi Võrdleva Zooloogia Muuseumi Harvardi ülikooli juurde. Uurides Ðveitsi Alpe, jõudis Agassiz pliotseeni jää-aja kontseptsiooni juurde, mida enamus kreatsioniste usub olevat ainus tegelik nn “geoloogiline ajastu”. Tema sõprade hulka kuulusid Humboldt ja Cuvier. Agassiz oli väga hea õpetaja, kes oskas õpilasteni jõuda ja keda õpilased väga armastasid. Darvinismi vastu oli külm. Tema õpetuse järgi oli iga taim või loom Jumala isiklik looming. Agassiz toetas samuti naiste haridustaseme tõstmist.
Agassiz oli jutlustaja poeg ja pärines Hugvenot´e pikast vaimulike sugupuust. Tema isa oli protestantlik pastor. Louis uskus Jumalasse ja Tema erilisse loomisakti kõikide organismide juures. Tõenäoliselt pole koogi kunagi tundnud rohkem erinevaid loomaliike kui tema (sh ka väljasurnuid). Seejuures on märkimisväärne, et ta oli väsimatu oponent evolutsionistlikes mõttevahetustes, eriti oma elu lõpul. Teisalt külastas Louis harva kogudust ja paljud on küsinud, kas ta oli usklik piibellikus mõttes.
James Dana (1813-1895) Ameerika geoloog, professor Sillimani õpilane ja paljude mõjukate geoloogia ja mineroloogia-alaste raamatute autor. Dana oli Ameerika Geoloogide Seltsi ja Ameerika Teaduse Edendamise Seltsi (ATES) president.
Kuigi James Dana osalt nõustus evolutsionistlike väidetega, ei lakanud ta uskumast kristlusesse. Ta ütles: “Vana Raamatu alus püsib endiselt. Sest mida enam selle vana maapinna kihte ümber pööratakse ja uuritakse, seda rohkem sisaldavad ja illustreerivad nad püha Sõna.”
John William Dawson (1820-1899) Kanada geoloog, kes pani aluse Kanada geoloogiateadusele. Kanada Kuningliku Seltsi esimene president ning hiljem valiti ta ATEÜ presidendiks.
Söör William oli pühendunud kristlane ja antievolutsionist, kuigi ta aktsepteeris pikkade ajastute kontseptsiooni. Ta ei kirjutanud mitte ainult geoloogilisi üllitisi, vaid ka piibliteemalisi ja kreatsionistlikke.
George Stokes (1819-1903) Inglise füüsik ja matemaatik. George töötas koos James Maxwelli ja Kelviniga. Stokes pani aluse moodsale vedelike mehhaanika teadusele. Ta oli Cambridge ülikooli rektor.
Sir George oli suur kristlik dþentelmen, kes oli eriliselt tuntud oma alandlikkuse poolest. Ta kirjutas loodusteoloogilise raamatu, kus tunnistas oma usust. Seda tegi ta isegi õpetatud kuulajaskonna ees rääkides. Oma kirjutistes rõhutas ta eriliselt Jumala kolmainsust ja Jeesuse ihulikku ülestõusmist.
Charles Piazzi Smyth (1819-1900) Ðoti kuninglik astronoom ja Edinburghi Astronoomia Ülikooli professor. Ta avaldas mitmeid uurimusi astronoomia ja meteoroloogia alalt. Smyth tegi palju ka Egiptuse püramiidide uurimiseks ja sai anglo-iisraelismi rajajaks. Smyth uskus Piiblit ja püüdis jätkuvalt anda edasi oma veendumust teaduslike uurimuste kaudu.
Rudolph Virchow (1821-1902) sisaldub selles nimekirjas oma tugeva vastandumise tõttu evolutsiooniõpetusele ja suure südametunnistuse tõttu. Ta astus vastu Nietzshe ning Bismarcki rassismiõpetusele ning pidas hoolt mitmete avalike hooldekodude eest.
Virchow oli aktiivne antropoloogilistes ja arheoloogilistes uurimustes. Ta uskus, et need tõestavad piibellikku ajaloopilti.
Oma suurimad tööd tegi ta meditsiini alal. Teda tuntakse tänapäeval kui kaasaegse patoloogia ja rakuhaiguste ravi rajajat. Virchow võttis kasutusele sõna “patoloogiline”. Tema kirjeldas esimesena leukeemiat ja tegi oluliselt palju muudki meditsiini vallas.
Virchow sekkus aktiivselt poliitikasse ja võitles väsimatult evolutsionistide kooli õpetama lubamise vastu Saksamaal. Teisalt oli ta mitmes mõttes liiga radikaalne ja materialistlik ning tema lõplikud usulised veendumused on teadmata.
Philip H. Gosse (1810-1888) Inglise ornitoloog ja arvukate zooloogiaalaste õpikute autor. Kuulus Inglise Kuninglikku Seltsi.
Kristlasena kuulus ta Plymouth Brethreni liikumisse. Kirjutas teose, kus pani aluse “geoloogiliste ajastute” kreatsionistlikule seletusele. Nende settimine on analoogne tänapäeval settivates kihtides. Tema teooriat on palju naeruvääristatud, kuid ometi olid selles aktsepteeritaval tasemel nii Piibli usk kui teaduslik teadmine. Gosse oli täielikult evolutsionismi vastu.
Gregory Mendel (1822-1884) võiks olla väljaspool seda nimkirja, sest tema usust on vähe teada. Ta valis oma eluajal munga kutsumise. Oli Brno mungakloostri ülem, veendunud kreatsionist, kes hülgas Darwini ideed.
Tuntud on tema eksperimendid hernestega, mida ta viis läbi kloostriaias ja mis panid aluse pärilikkusele ja geenide uurimisele (Mendeli 3 seadust). Teda peetakse seetõttu geneetika isaks. Oluline on, et tema tööd tõestasid liikide põhimõttelist muutumatust ajal, kui evolutsionistid püüdsid igal moel leida kinnitust darvinismile.
Louis Pasteur (1822-1895) oli meditsiiniajaloo vaieldamatu suurkuju, kes pani aluse haigusetekitajate teooriale ja kiskus halastamatult maha evolutsiooniteooriat.
Pasteur oli arst ja keemik. Oli esimene, kes seletas lahti fermentratsiooni ja kontrolli selle üle. Tema uurimused suundusid enam ja enam bakterioloogia valda. Ta isoleeris mitmed haigusetekitajad ja töötas välja vaktsiinid nende vastu: marutõbi, difteeria, põrnatõbi jt ning töötas välja pastöriseerimise ja steriliseerimise põhimõtted. Tema uurimused tõestasid, et käärimise puhul on tegemist keemiliste muundumistega, milles osalevad mikroorganismid ja et roiskumist põhjustavad pisikud. Sellega on Pasteur teinud tohutult palju inimelude päästmiseks.
Oma eluajal oli ta kogu tolleaegse bioloogide koolkonna tulise vaenu objekt. Ainult tema püsivus, eksperimentide ning analüüside tulemused sundisid lõpuks paljusid bioloogia- ja meditsiiniteadlasi loobuma oma “elu loodusliku päritolu” ideedest. Pasteur oli veendunud usumees, kelle pühendumus kasvas aastatega. Kui temalt päriti tema usu kohta, tavatses ta vastata: “Mida enam ma tean, seda enam läheneb mu usk Bretagne´ talupojale.”
Henry Fabre (1823-1915) oli Pasteuri sõbrana, nagu Pasteurgi, kristlasest bioloog. Kogu oma elu oli Fabre evolutsiooniteooria kirglik oponent.
Teadlasena oli kannatlik ja hoolikas loodusevaatleja. Eelkõige uuris ta putukaid ja nende käitumist. Fabre sai tänapäevase entomoloogia rajajaks. Evolutsioonioponendiks muutsid teda saadud uurimuste tulemused.
Henry armastas lapsi ja kirjutas nende jaoks mitmeid kooliõpikuid. Need muutusid Prantsusmaa koolides väga populaarseteks, kuni evolutsionistid nad ära keelasid. Põhjuseks oli neis raamatutes sageli esinev väide Jumala kui Looja ja Kõikide Asjade Kooshoidja nimetamine.
Oma elu hilisematel aastatel sai ta sarnaselt Pasteuriga palju teaduslikke honorare oma uurimuste eest.
Ta ütles: “Ilma Temata ei mõista ma midagi; ilma Temata on kõik pimedus. Igal ajastul on oma maania. Ma nimetan ateismi meie ajastu maaniaks. See on meie ajastu haigus. Kergem on mult võtta minu nahka kui usku Jumalasse.”
William Thomson, Lord Kelvin (1824-1907) sarnanes Newtoni ja Faraday´ga, olles imelaps ja sündinud teadlane. Oli 54 aastat Glasgow ülikooli rektor. Oma suurima panuse tegi ta füüsikas ja matemaatikas. Kelvin konstrueeris temperatuuri mõõtmise skaala, mida meiegi tunneme kelvini ühikute järgi. Lord Kelvin rajas termodünaamika distsipliini ja formuleeris selle I ja II seaduse. Oli ka esimene teadlane, kes võttis kasutusele sõna “energia”.
Kristlasena astus tulihingeliselt vastu lüellismile (Lyell´i järgi) ja darvinismile. Tema arvutuste kohaselt saab Maa maksimaalne vanus olla 100 miljonit aastat, mis oli vähem, kui seda arvati olevat vajalik evolutsiooniks. Viimane arvutus tõi kaasa ägedad vaidlused “Darwini buldogidega”.
Ka kaasaegsed evolutsionistid armastavad neid arvutusi naeruvääristada. Viimased baseerusid maa soojuskiirgusel ja jahtumisel. Etteheiteks toodi, et Kelvin ei olevat tundnud radioaktiivsust. Kuigi, kui viimane avastati, oli Kelvin sellest teadlik ning näitas, et ka selle kaudu ei saa arvestada evolutsiooniks vajalikku Maa vanust.
Kelvini tööd olid olulised telegraafi leiutamise juures. Teadlane oli esimese Atlandi ookeani veealuse kaabli konstrueerimise ja paigaldamise juures. Oma eluajal pälvis 21 teaduslikku auhinda.
Vaatamata rohketele saavutustele jäi Kelvin alati alandlikuks kristlaseks, kes siiralt uskus piiblisse, toetades selle õpetamist Inglismaa koolides. Tema kuulsaim lause pärineb aastast 1903: “Õpetades elu päritolu, tunnistab teadus alati loovat väge.”
Joseph Lister (1827-1912) oli Inglismaa kirurg, kes töötas välja antiseptilise kirurgia desinfitseerimist kasutades. See areng oli tähtsuselt järgmine inimeste elude päästmisel Pasteuri tööde järel. Tema eluajal rajati Londoni Profülaktilise Meditsiini Instituut.
Kristlasena oli alandlik ja suure vaimuga mees. Kveekerliku tausta tõttu oli Lister kogu oma elu sügavalt usklik mees. Ta kirjutas: “Uskusin kristluse fundamentaalset doktriini.”
Joseph Clerk Maxwell (1831-1879) elas lühikese, kuid äärmiselt viljaka elu. Ka Maxwell oli sündinud teadlane. Juba lapsena ilmutas ta suurt teaduslikku huvi. Teadusajaloo ereda kujuna oli samal ajal piiblituskuv kristlane. Tema eksperimendid ja kontseptsioonid olid rajatud sõbra Faraday töödele.
Maxwell töötas välja elektromagnetvälja teooria ja ennustas elektromagnetlainete olemasolu. Albert Einstein kutsus Maxwelli töid “kõige olulisemateks ja viljakamateks, mis on tehtud füüsikas pärast Newtoni päevi”. Maxwell arendas klassikalist termodünaamikat oluliselt rohkem statistilisemaks ning tegi palju muudki olulist füüsika alal.
Tema kristlik usk oli fundamentalistlik. Ta oponeeris kindlameelselt evolutsiooni ja oli võimeline tooma rea argumente prantslastest ateisti La Place “nebulaarse hüpoteesi” vastu. Mõistis teravalt hukka Herbert Spenceri evolutsioonilise filosoofia.
Pärast Maxwelli surma leiti tema käsikirjadest palve, mis rääkis inimese loomisest Jumala näo järele ja käsust alistada maa. Viimase oli Maxwell võtnud oma uuringute motiiviks. Ta kirjutas samuti enda isiklikust suhtest Jeesusega kui Isanda ja Päästjaga. Oli Pühakirja andunud õpilane ja siiras kristlane.
Bernhard Riemann (1826-1866) oli Saksa matemaatik, kes töötas välja “Riemanni geomeetrilise kontseptsiooni”. Einstein kasutas hiljem paljusid tema materjale oma relatiivsusteooria väljatöötamisel.
Ideaalse matemaatikuna oli Riemann ühtlasi teoloogiaõpilane. Tema isa oli luterlik teenistuja ning ka pojast pidi saama vaimulik. Ta õppis selleks niikaua, kuni avaldus tema matemaatiline geenius ja ta vahetas oma õpingute suunda. Hiljem püüdis ta neid kahte liini omavahel ka ühendada, kirjutades 1. Moosese raamatu matemaatilistest kalkulatsioonidest.
Joseph Bell Pettigrey (1834-1908) oli 19. sajandil hästi tuntud “Looduse kavandi” autor. Kuigi ta osaliselt pooldas evolutsiooni, kogus ta arvukalt argumente looduse plaanipärasuse poolt. Oli silmapaistev anatoom ja füsioloog. Teenis Kuningliku Seltsi presidendina ja toimetas selle 15 köidet.
George Romanes (1848-1894) oli Charles Darwini kirglik järgija ja sõber ning paljude evolutsiooni propageerivate raamatute autor. Oli andekas bio- ja füsioloog ning evolutsionist, kes läbis oma elu jooksul imelise palverännaku.
Cambridge ülikoolis loodusteadusi ja matemaatikat õppides oli ta tulihingeline evangeelne kristlane, määratud astuma teenistusse. Pärast oma õpingute lõpetamist hakkas ta aga lugema Darwini ja teiste evolutsionistide üllitisi, kaotas varsti oma kristliku usu ja pühendas ennast darvinismile.
Pärast arvukaid läbikukkumisi pöördus ta oma varasema usu juurde tagasi. Ei ole aga teada, kas ta enne oma surma võttis omaks Jumala erilise loomisakti fakti või mitte. Oma viimases raamatus “Mõtisklusi religioonist” keelitas Romanes endisi sõpru kirglikult saama tõelisteks empiirikuteks ja aktsepteerima Kristust.
Richard Owen (1804-1892) oli Darwini tugevamaid oponente tema eluajal. Kirjutas palju sellealaseid artikleid ja viis läbi mitmeid loenguid loodusliku valiku kohta, mis olid sel ajal väga populaarsed teemad. Kuigi Owen polnud kristlane selle piibellikus mõttes, oli ta tugev teist ja aitas sellega kristlusele palju kaasa.
Tema teaduslik suundumus oli zooloogia, võrdlev anatoomia ja paleontoloogia. Kuulas palju George Cuvieri loenguid. Aastaid oli ta Briti Muuseumi Loodusajaloo osakonna juhataja. Owen oli samuti esimene dinosauruste saladuste jahtija ja andis neile ka nime “dinosaurus” (“kohutav sisalik”). Rekonstrueeris esimese sauruse skeleti muuseumieksponaadiks. Kirjutas palju väljasurnud loomadest.
Edward Hitshcock (1793-1864) Ameerika üks tähtsamaid geolooge, kes tegeles glatsioloogiaga ja teenis aastaid Massachusettsi osariigi geoloogina. Tema tegevus oli mõjutatud Timothy Dwight´ist ning õppis professor Sillimani käe all. Kuni oma surmani oli ta Ameerika Kolledþi geoloogia ja naturaalteoloogia professor. Oma viimastel aastatel oli ta ka Vermont´ osariigi geoloog. Tema viis läbi esimese suurema uurimise Suures Kanjonis.
Kristlasena veendunud kreatsionist ja usklik inimene. Temast sai Darwini tõenäoliselt üks tugevamaid oponente. Jutlustas tuliselt teemal “Usk evolutsiooni viib ateismi ja lokkavasse materialismi”.
Sir Henry Rawlinson (1810-1895) oli kuulus arheoloog ja pühendunud kristlane ning piibli õpilane. Algselt oli ta inglise sõjamees, kes saadeti Indiasse. Rohkem on tuntud tema suursaavutus Pärsia imperaator Dariuse Behistuni kiilkirja deðifreerimisel. See oli kirjutatud kolmes antiikses keeles. See töö tegi palju Lähis- ja Kesk-Ida iidse ajaloo uurimisel.
Sir Joseph Henry Gilbert (1817-1901) Kuningliku Seltsi üks prominentsemaid liikmeid, kes kirjutas alla “Teaduslikule Deklaratsioonile”, milles grupp teadlasi kinnitas oma usku Jumalasse ja oponeerisid sellega Darwini materialismi.
Põllumajanduskeemikuna töötas välja nitrogeeni ja superfosfaadi teravilja väetiseks ning oli direktoriks maailma esimese põllumajandusliku eksperimendi jaamas, mis rajati 1843. aastal Heretfordshire´sse. Teenis ka Oxfordi Ülikooli maamajanduse professorina.
Thomas Anderson (1819-1874) Kuningliku Seltsi liige, prominentne Shoti keemik, kes avastas püriidini ja mitmed teised orgaanilised moodustised. Ta oli Glasgow keemiaprofessor. Osales samuti “Teadusliku Deklaratsiooni” allakirjutamisel 1864. aastal, tunnistades sellega oma usust teadusliku harmooniasse piibli suhtes ja sõnakuulelikkusest kristlikule usule.
Sir Thomas Huggins (1824-1910) tuntud kui oma usku avalikult tunnistav kristlane ja geniaalne astronoom. Tema demonstreeris esimesena, et tähed koosnevad hüdrogeenist, kuid seda palju väiksemas koguses kui Maa. Huggins avastas Doppleri efekti, mis viis paisuva universumi ideedeni.
Balfan Stewart (1828-1887) Ðoti füüsik, kes ei näinud vastuolu teadusfaktide ja kristluse põhitõdede vahel, avaldades oma veendumust paljudes kirjutistes. Paremini teatakse tema töid magnetvälja alal, eriti atmosfääri ülakihtide elektriliste osakeste avastamisel, mis suunas ionosfääri leidmisele.
John Murray (1808-0892) polnud otseselt teadlane, vaid trükikoja omanik Inglismaal, kes pidi trükkima paljusid teaduslikke raamatuid sh ka Lyelli ja Darwini omasid. Murray kirjutas mitmed raamatud ka ise, millest vähemalt üks (“Skeptitsism Geoloogias”) tuliselt kritiseeris lyellismi.
James Glaisher (1809-1903) oli 34 aastat Greenwichi Observatooriumi meteoroloogia ja magnetismi inspektor. Ta on kastepunkti tabeli autor, mida kasutatakse tänini. Glaisher rajas Briti Meteoroloogide Seltsi 1850. a ja Aeronautide Seltsi 1866. a.
Usklikuna osales deklaratsiooni allakirjutamisel (vt allpool), kinnitades oma usku ajal, kui üle maa pühkis darvinism.
Lisaks paljudele siinkirjeldatud kristlastele on märkimisväärne, et 717 tolle aja teadlast koostasid manifesti pealkirjaga “Loodus- ja füüsikateaduste õpilaste deklaratsioon” Londonis 1864. See kinnitas nende veendumust Pühakirja teadusliku kooskõlasse. Alla kirjutasid ka 86 Kuningliku Seltsi liiget, tuntumad neist Brewster, Joute, Rawlinson, Sedgwick, samuti paljud teised.
MOODNE PERIOOD
Paljud järgnevalt loetletud inimestest teostasid oma teadlasekarjääri 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel. Neid lahutas Darwinist ja tema koolkonnast üks põlvkond. Vaatamata sellistele kreatsionistlikele tunnistajatele nagu Kelvin, Pasteur, Agassiz, Maxwell jt oli evolutsionismi triumf täielik. Evolutsiooni kannul tulid liberalism, piiblikriitika, agnostitsism, humanism ja ateism, rääkimata kommunismist, fashismist ja sotsiaaldarvinismist. Ülikoolid ja paljud seminarid hülgasid piiblipärase kristliku maailmavaate ja pole imekspandav, et nendega koos tegid seda ka paljud teadlased. Vaatamata tekkinud olukorrale leidus inimesi, kes ei “nõtkutanud põlvi Baali ees” isegi sellisel hullumeelsel perioodil.
Edward h. Maunder (1851-1928) oli prominentne Briti astronoom ja Kuningliku Astronoomide Seltsi liige ning Briti Astronoomide Ühenduse rajaja ja president. Maunder oli samuti vastutaval positsioonil Greenwichi Observatooriumis ja tõenäoliselt silmapaistvaim solaarastronoom sellel ajal. Ta oli paljude, sh populaarteaduslike raamatute autor. Üks neist kirjutistest sisaldas piiblis esinevaid astronoomilisi aspekte. Selle raamatuga kaitses maunder piibli vastavust astronoomiliste tõdedega.
William Mitchell Ramsay (1851-1939) kuulub vaieldamatult kõigi aegade suurimate arheoloogide hulka. Ta sai usklikuks eelkõige oma uuringute tõttu. Väike-Aasias tehtud avastused kinnitasid täielikult Apostlite tegude ajaloolist tagapõhja. Ramsay oli rohkem kui 20 raamatu autor, millest paljud oli kirjutatud eesmärgiga illustreerida Uut Testamenti. Ramsay oli Oxfordi ja Aberdeen´i ülikoolide professor.
John Strutt, Lord Rayleigh (1842-1919) Maxwelli järglane Cambridges, kes jätkas uuringuid elektromagnetlainete alal. Tema tööd kuulusidki peamiselt optika, elektro- ja hüdrodünaamika valdkonda. Ta uuris lainete levimist keskkonnas ning leiutas heli intensiivsuse mõõtmise riista. Rayleigh osales koos Ramsay´ga argooni avastamisel 1894. a.
Lord Rayleigh´i tunti ka usklikuna. Eessõnas ühele oma kirjutisele ütles ta: “Isanda tööd on suured”.
Alexander MacAlister (1844-1919) Cambridge ülikooli anatoomiaprofessor ja paljude tähtsate zooloogia ja füsioloogia õpikute autor. Ühes tema raamatus antud tunnistus kõlab järgnevalt: “Ma arvan, et agnostitsismi laialdane omaksvõtmine teadlaste seas lähtub suhtumisest, mille tekitasid teaduskuulsused nagu Tyndall, Huxley. Olen veendunud, et uskmatust Jumala ilmutusse, Päästja surma ja ülestõusmisse võib leida ainult nn haltuurateadlaste keskelt.”
A. H. Sayce (1845-1933) Inglise filoloog ja arheoloog, kelle tööd aitasid kaasa Vana Testamendi arheoloogilise tõepõhja leidmisele. Oxfordi kauaaegse professorina oli Sayce tuntuim assürologist ja hetiitide ekspert.
Kui Sayce oma karjääri alustas, oli tema suhtumine piiblisse sügavalt kriitiline, kui ümberlükkamatud arheoloogia- ja lingvistikafaktid tõid ta usule.
John Ambrose Fleming (1849-1945) on kaasaegse elektroonika isa, kes panik kokku esimese tõelise elektronlambi. Fleming õppis Maxwell´i käe all ning oli hiljem Thomas Edison´i ja Marcon´i nõunik. Fleming oli Londoni ülikooli elektriinseneriteaduse professor, kes sai palju auhindu tööde eest elektroonikas, raadio ja TV edendamisel.
Lisaks muudele saavutustele oli Fleming ka aktiivne kristlik apologeet, koguduseteenija poeg. Ta kirjutas samuti mahuka raamatu evolutsiooniteooria vastu.
Ühtlasi oli ta Evolutsioonivastase Protestiliikumise (EP) rajaja ja president.
Howard A. Kelly (1858-1943) Ameerika kirurg, günekoloogia professor lugupeetud John Hopkinsi Meditsiiniülikoolis 22 aastat. Teda võib õigusega nimetada selle sajandi parimaks Ameerika günekoloogiks. Lisaks paljudele raamatutele kirjutas ta ühe neist oma kristliku tunnistuse kohta: “Teadusemees ja tema piibel”. Kuigi Kelly uskus teatud tüüpi teistlikku evolutsiooni, oli ta fundamentalistlik ja põhimõtteline hingedeotsija.
George Washington Carver (1864-1943) oli suur mustanahaline teadlane, keda peetakse maailma tipuks pähklite ja kartulitoodete alal. Sündinud orjana, õppis ta põhjaosariikides ja pöördus seejärel lõunasse tagasi, et pühenduda lõunaosariigi farmide elukvaliteedi parandamiseks. Carver töötas välja 300 erinevat pähkli- ja 118 kartulitoodet ning õpetas tegema maaparandustöid. Tema töö muutis täielikult lõunaosariikide olukorra.
Carverit tunti ka siira ja alandliku mehena, kes ei kartnud kunagi tunnistada oma usku ja kes kogu au oma töö tulemust eest Jumalale andis. 1939. aastal anti talle Roosevelti orden järgmiste sõnadega: “Teadlasele, kes alandlikult otsib Jumala juhtimist ja nii valgete kui mustanahaliste rassi vabastajale.”
Charles Stine (1882-1954) sai orgaanilise keemikuna palju kraade ja auhindu. Lihtsa uskliku mehena rääkis ta sageli akadeemilise kuulajaskonna ees oma usust ja kirjutas ka broshüüri “Keemik ja tema piibel”. Pärast ühte korda evangeeliumi kuulutamist kirjutas ta: “Meie maailm on keerukam kui pisimgi kell, seejuures on ta täidetud suurte variatsioonidega, mis ületavad ka kõige osavama kunstniku või teadlase võimed. Selles ilmneb Jumala kui Looja ilu ja vägi.”
Douglas Dewar (1875-1957) Londonis 1932. a. rajatud EP kauaaegne juht. Dewar lõpetas Cambridge ülikooli loodusteadused ja oli veendunud evolutsionist oma karjääri alul, kirjutades isegi selleteemalisi raamatuid. Tal oli suurepärane karjäär Indias nii poliitiku, naturalisti kui ornitoloogina. Kirjastas rohkem kui 20 raamatut India ajaloo kohta.
Kreatsionistiks sai Dewar umbes 50-aastasena ning kirjutas siis teoseid loomise kasuks. Ta oli üliaktiivne evolutsioonivastases võitluses, osaledes mitmetes vaidlustes “Loomine või evolutsioon?”, mida korraldasid Inglismaa juhtivamad evolutsionistid: H. S. Shelton, J. B. S. Haldane ja Joseph McCabe.
Paul Lemoine (1878-1940) Prantsuse Geoloogide Seltsi president, Pariisi Loodusajaloo Muuseumi direktor, Prantsuse Entsüklopeedia 1937. a. trüki peatoimetaja. Evolutsiooni mõiste käsitluse all kirjutas ta: “Evolutsiooniteooria on absurd. Vaatamata selle olemasolule ei usu sellesse enam keegi. Evolutsioon on teatud liiki dogma, millesse ka tema preestrid enam eriti ei usu, kuid mida nad säilitavad oma lammaste jaoks.” Pole teada ka, et ükski prantsuse teadlane oleks kirjutatud “seletusele” pärast tema trükist ilmumist avalikult vastu astunud.
William Ramsay (1852-1916) evangeelne-kristlik keemik, argooni ja teiste harvaesinevate gaaside üks avastajatest. Tema heeliumiavastused innustasid teda uurima radioaktiivset lagunemisprotsessi ja demonstreerima esimesena elementide (raadium-heelium) tegelikku muundumist. Tema töö pani aluse isotoopilisele keemiale.
Werner von Braun (1912-1977) oli Berliini ülikoolis töötades Saksamaa juhtivam raketiinsener, kes töötas välja kuulsa V-2 raketi II MS ajal. Emigreerus 1945. aastal USA-sse ning sai sealse kodakondsuse. Ta juhatas USA raketitööstuse arengut ja sai hiljem NASA direktoriks.
Dr von Braun oli tegev luterlane, aktiivne koguduseskäija ja usklik. Eessõnas “Loomise antoloogiale” kirjutas ta: “Inimese kosmoselend on hämmastav saavutus, kuid see on avanud inimkonna ees ainult väikese ukseprao suure universumi müsteeriumi, mis kinnitab meie Looja olemasolu. Ma leian, et on raske mõista nii teadlast, kes ei tunnista üleloomuliku mõistuse olemasolu universumi eksistentsis kui ka teoloogi, kes eitab teaduse edumeelsust.”
Sir William Abney (1846-1920) vaimuliku poeg, kes oli veendunud piibli ja teaduse harmoonias.
Kuningliku Astronoomide Seltsi liige ja Kuningliku Füüsika Seltsi president. Tal on arvukalt uuringuid tähtedevaheliste molekulide määratlemisel.
A. Rendel Short (1885-1955) prominentne evangeelne juht, aktiivne ülikoolievangelist ja apologeet. Kirjutas arvukalt raamatuid usu kaitseks. Bristoli Ülikooli kauaaegne kirurgiaprofessor.
L. Merson Davies (1890-1960) oli pikaaegne Inglismaa EP liige, konservatiivne kristlane ja piibli õpilane. Doktorikraadi omandas geoloogias. Töötas 30 aastat paleontoloogina, kirjutades palju artikleid Briti geoloogilistes ajakirjades.
Davies osales mitmetes vaidlustes “Loomine või evolutsioon?” Samuti on ta raamatu autor, mis kaitseb piibli teaduslikku kooskõla.
Sir Cecil P. G. Wakeley (1892-1979) EP president 18 aastat, samuti Piibliliidu president. Prominentne kirurg, kes teenis Teise Maailmasõja ajal tagala kirurgide admiralina, hiljem Londoni ülikooli kirurgiaprofessor, kes sai palju honorare.
***
Oli mitmeid teisigi mõjukaid kirjamehi, kes kirjutasid teaduse ja piibli teemadel 20. sajandi I poolel: George McCready Price, Harry Rimmer, Byron Nelson, Arthur Brown jr. Nende teaduslikud tulemused olid küll väiksemad, kuid mitte tähtsusetud.
Nimetatud ajaperiood oli usu suhtes laastavam kui mitmed eelnevad. Paljud teoloogid – isegi fundamentalistlikud – taganesid ja tegid kompromisse nt “auguteooriaga” loomisloos ja püüdsid võtta piiblit “vaimulikult”, mitte ajaloolise ja teadusliku algmaterjalina. Teadus- ja haridusmaailm on peaaegu tervenisti evolutsioonilise humanismi mõju all.
Enamus 20. sajandi teadlastest (nii kristlikest kui mittekristlikest) erinevad varasematest, kelle karjäär oli justnagu “mõõdetavam”. Evolutsiooni vaimus koolitatud teadlaste arv on kasvanud astronoomiliselt, kuid võib-olla ei puuduta areng küll kvaliteeti ja pühendumust.
Praegu töötavad suured teadlasterühmad paljudes valitsuse finantseeritavates projektides, millede väärtus on sageli kaheldav. Inimesed on spetsialiseerinud väga kitsale teemavaldkonnale. Tegelike, pöördeliste avastuste arvukus ning suurus ei ole enam nii suur kui varem, ja seda vaatamata tehnoloogia arengule.
See fakt seostab suured ja pöördelised avastused suurte usumeestega minevikust. Teaduslik tegevus on viimase ajani olnud seotud kristliku tagapõhjaga, mis eeldas looduse eesmärgi- ja mõistuspärasust. Inimest peeti majavalitsejaks maa peal. Samu vaatenurki ja vastutust omasid isegi mittekristlastest teadlased.
KREATSIONISMI TAASSÜND
20. sajand on näinud drastilisi muutusi. Käputäie usklikest teadlaste asemel on nüüd tuhandeid. Sellele on aidanud kaasa mitmed faktorid, millest üks on kindlasti kreatsionismi moodne taassünd, mis ei ole enam kui religioosne uskumus, vaid kui teaduslik alternatiiv evolutsioonile. Praegu on üsna paljudel teaduslikel aladel esile tõusnud arvukalt mehi ja naisi, kes usuvad piiblisse ja evangeliseerivad. Paljusid neist võib nimetada küll ka teistlikeks evolutsionistideks või progressiivseteks kreatsionistideks. Tuhanded ei häbene olla kreatsionistid, uskudes, et kõik loodud asjad on tehtud 6 ööpäevaga nagu kirjeldab 1. Moosese raamat.
Veelgi tähelepanuväärsem on see, et paljud sellistest meestest ja naistest on õppinud humanistlikes, evolutsiooni propageerivates koolides ning on oma veendumuseni jõudnud väga rasket teed mööda. Nad on suutelised ümber lükkama kõik argumendid, mis tõstetakse piibli ja loomisakti vastu ning on need seisukohad välja visanud eelkõige oma mõistusest. Igaüks neist on veendunud mingil omal alal, et faktid kinnitavad piiblit ja kristlust. Mitmed neist on kogenud seetõttu ka tagakiusu, kuid püsivad sellele vaatamata.
See artiklisari annab ülevaate eelkõige teaduse ajaloost, kuid ka tänapäeval leidub usklikke teadlasi. Mõni neist ei taha, et neid nimetatakse ja mõni võib kogemata välja jääda. Seega on parem nimetada teadlaste gruppe, mitte üksiknimesid.
Loomise Uurimise Selts (Creation Research Society) on kindlasti olulisim neist. Selle lõid 1963. aastal kümme teadlast ning see on kasvanud kiiresti rohkem kui 700-liikmeliseks. Selle all on mõeldud eelkõige neid, kes on omandanud ühe või mitu akadeemilist kraadi.
Seltsil on lisaks liikmetele veel 2000 toetajaliiget. Kõik seltsi töös osalejad usuvad, et piibel on inspireeritud, et Jeesus on Jumala Poeg, kes on meid lunastanud, 1. Moosese raamatu paikapidavust loomisloos ja sellele järgnenud veeuputust.
Ameerika Teaduslik Ühendus (American Scientific Application) on pisut väiksem kui eelmine, mis puudutab kraade omavaid liikmeid, kuid on võrreldav absoluutarvu poolest. Ühenduse lõid 1944. aastal 6 teadlast. Algset usutunnistust on hiljem modifitseeritud ning selle filosoofiline spekter on laienenud. Tänapäeval võib teda nimetada teistlik-evolutsiooniliseks või progressiiv-kreatsionistlikuks.
Piibliteaduse Ühendus (Bible-Science Association) moodustati 1963. aastal varsti pärast CSR-i. See on peamiselt teadusamatööride organisatsioon, kuid kaasab ka teadlasi. Tema doktriin on sarnane CSR-i omaga.
Loomise Uurimise Instituut (Institution for Creation Research) on unikaalne. Sellel pole liikmeid, kuid see on haridusasutus, kus õpetavad pühendunud teadlased, kes näevad piiblit ja teadust kooskõlas. Nad avaldavad mitmeid uurimusi, kirjutisi. Organisatsioon loodi 1970. aastal ning sellel on voolav kaader. On ka regionaalseid osakondi, kus töötavad nõustajad või usaldusmehed. Kõik neist on omandanud tippkraadi mõnes loodusteaduslikus distsipliinis. Nende õpetuslik osa sarnaneb CSR-ga, kuid on märksa spetsiifilisem ja mittepopulaarteaduslik.
ICR on kirjastanud ka umbes 70 raamatut ja monograafiat ning pakub välja arvukalt koolitusprogramme. Selle instituudi kaudu on võimalik omandada kreatsionistlikku haridust ja teha teaduslikku kraadi väga paljudel aladel.
Nimetamata jääb siin veel umbes 100 väiksemat organisatsiooni. Loodame, et selle sarja materjal on teinud selgeks, et põhjendamatud väited, nagu ei saaks tõeline teadlane uskuda piiblit, eriti 1. Moosese raamatut, on naeruväärsed. Ajaloos on olnud ja on usklikke teadlasi.
See fakt iseenesest ei tõesta küll piiblit (viimane räägib enda eest ise), kuid võib-olla annab see skeptikutele uue perspektiivi.
Autor loodab, et loetu on tekitanud indu piiblisse süvenema uuel ja värskel moel, mis puudutab tema teaduslikku tõepära. Nende jaoks, kes pole veel oma elu Jeesusele andnud, soovitab autor uurida teaduslikku empiirikat.
Raamatust: TEADUSE JA JUMALA MEHED
tõlkis Liina Salujõe.
Usk ja Teadus
One Response to “Uskuvad teadlased”
Lisa kommentaar
Kirjuta kommentaar. Kommeteerimisel jäta meelde, et see on selle kodulehe külalisteraamat, kuhu on oodatud vaid väärikad sissekanded ja positiivne tagasiside. Kõik kommentaarid vaadatakse enne üle ja sobivusel lisatakse blogilehele. Lisatakse vaid Ees- ja Perenimega asjalikud kommentaarid. Ateistlik evolutsiooni propaganda, oma sügavad kahtlused, liberaalteoloogia, iroonia ja pilge jms. pole mõtet üldse lisada, kasuta selleks teisi väljuneid.
Väga väärikad ja auväärsed teadlased, kes olid kindlad Jumala abil saavutatud teadmistega, kogen ka ise Jumala abi igapäevaselt, sest kui ma mõtlen ja teen häid asju, läheb kõik nagu iseeneslikult paika, kõike on võimalik saavutada hea tahte ja Jumala abiga.
Eesti Vabariigi taassünd on ka jumala tahe, olin sellest teadlik juba 1977 aastatel, mitte et ameerika hääle kuulamine sellele ei viinud, kuigi suured teened on ameerika hääle saadetel kindlasti. 1986 a sain ilmutuse, kui mulle anti kuulata pealt Kremli võimumeeste vestlust, mis Eesti NSV -ga teha. Oli seal üks kindral, kes arvas, et pribaltikumi võiks ära anda tuumalöögiga. Sain selle informatsiooni Sharp kombainiga, kasutades diapool antenni ning juhuslikult jaamu otsides sain otselülituse Kremlisse, kusjuures heli kvaliteet oli eriti hea, suutsin eristada hääle järgi enam-vähem, kellega tegu .
See aitas mul veelgi usku suurendada, et kõik on võimalik, kui on ainult hea tahe, astusin Kaitseliitu, kui loodi alles kodukaitset . Olen kindel, et Jumalal on meile pakkuda palju head, kui me ainult rohkem usuksime ja headuse nimel pingutame.
Palju asju mis tehtud ja hiljem analüüsitud, selgub tagantjärele, et normaalne inimene sellega ei tegeleks, nt. milleks mul oli vaja osta, sele ajal muretseda endale Jaapani superkombain, mida NSV Liitu tuua ei saanud muidu, kui laevakapteni loaga ja sõbra vend oli juhuslikult meremees. Tasusin 1200.- rubla ja sel ajal oli see 4 kuu palk. Aga see info mis ma sain ei ole rahas mõõdetav ja andis mulle tohutu energiaimpulsi, midagi ette võtta , kellegile teada anda.
Olen kindel, et sain oma teadmised anda edasi vastava ala Professorile, hr. Mart Saarmaa,le .
See pole küll see koht seda rääkida aga kui mul poleks olnud usku Jumalasse poleks mind pannud miski pingutama ja mõningaid raskusi ületama, mis tunduvad tagantjärele tühised.