Aga ei ole! See on EKSITUS!

Loodan, et see vale ja eksitus tuleb päevavalgele ja osad selle viljelejad ja kandjad punastavad või südames mõtlevad tõsiselt järgi millele nad tegelikult sõrme on andnud ja mis liini nad ajavad!

Lisalugemist: Evolutsionism on hävitab usu Piiblisse

Selles asjas ei saa jääda NEUTRAALSEKS!

Sa pead POOLI VALIMA! Sina kes jutlustad ja kelle õpetuse jms. meelevalla on inimesed, kuula Jumala Sõna:

1.Ti.4,16 Pane tähele iseennast ja õpetust; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad.

Tarkust teile mida te kantslites või mujal kristlastele jagate. Ärge ajage jumalarahvale kärbseid pähe!

Põhja Ameerikas kutsutakse neid “Mound builder People” ehk siis Küngaste ehitajad ning esialgsed uusasukad kaevasid paljud need künkad lahti – sileda põllu nimel. Leiti skelette ja mumifitseeritud (võis olla ka tegu algselt muumiatega) laipu millede pikkuseks oli keskmiselt 2,5 – 3 meetrit ja pikimad oli 4 meetrit. Leiti ka hauamanuseid mis vastasid lahkunute mõõtmetega – metallsit kirveid, nuge ja mõõku ning kullast ja muudest metallidest ehteid.
Need leiud olid üheks põhjuseks miks loodi see “(kuri)kuulus” Smithsonian Institution. Just see organisatsioon toestas seal väljakaevamisi. Kuna kaevamised kestsid kaua siis hiljem farmerid enam ei teatanud enam leidudest – kuld lasti ümber sulatada muu “risu” kaevati kuskil kõrvalises kohas maa sisse. Enamuses toimus see kõik 1800 paiku kui oli suur USA keskosa asustamine Euroopa farmerite poolt. Paljud vanad lehed sisaldavad pilte ja jooniseid nii leidudest kui ka leidjatest ning ajast ja kohast. Hiljem kuulutati need künkad “kadunud” indiaanlaste pärandiks ja võeti “kaitsealla” ning seal keelustati igasugune uurimistegevus. Kuigi indiaanlaste suulises pärandis (mis samadel aegadel ja ka 1900 alguses kirja pandi – osaliselt vähemalt) on päris täpselt öeldud, et kui nemad tulid siis need “punapead” seal juba elasid. Hiljem kui indiaanlaste arvukus tõusis alustasid nad nende vastu sõda ning tuginedes oma arvulisele ülekaalule suutsid nad need “head ja andekad” (indiaanlaste endi sõnade järgi) hiiglased hävitada.
Paljud keskosa indiaanlased pidasid peale 1600 massiliselt saabuvaid eurooplasi nende “väikesteks vendadeks” ning puhastust indiaanlaste ridades kui karistust nende tegude – hiiglaste hävitamist – eest.

Kuid mõned üksikud killud pidasid vastu kuni 1700 algusesse kui on viimased tunnistajate ütlused elusatest punapeade järglastest. Eurooplased lugesid neid endi “metsistunud” suguvendadeks, kuid indiaanlased tegid selget vahet kes on kes ja kes kust pärit on. Samad indiaanlaste pärimused räägivad ka seda, et neil aegadel kui nemad saabusid (see kuulus Ameerika “asutamine” üle Beringi väina siis) Ameerikasse elas seal 2 peamist hõimu valgeid inimesi – punapead ja blondid. Nad ei olnud oma vahel küll sõjajalal, kuid hoidusid kiivalt teineteise piiridesse mitte minemast. Punapäid oli vähem ning neid peeti nõidadeks ja teadjameesteks, kuid järgnevad aastasajad ning just saabunud asiaatide parved suutsid neist mõlemast kogukonnast lahti saada.

Sellised on lood selle vana/uue Ameerikaga. Et anda asjale rohkem “värvi” siis lisan siia ühe jutu veel – see peaks olema küll mõnes teises teemas, kuid usun, et pole hullu. Kesk ja Lõuna Ameerika legendidest mis räägivad neid piirkondi külastanud pikast (pikkadest ehk) valgest mehest suure habemega teab vist igaüks kes natukenegi on lugenud selle piirkonna lugusi. Mõnele võib tulla ehk aga üllatusena, et samasugused legendid ja lood on ka Põhja Ameerika indiaanlastel olemas. See mees (neid võis ka mitu olla) käis ja liikus seal samadel aegadel kui Jeesus Palestiinas ning tegi ka ravitsemise “imesi” ning jutusstas ja jutlustas ühest Jumalast – oma Isast. Kui saabusid mungad juba “tänapäeva” Euroopast siis hämmastas neid mitmete hõimude eelteadmised ristusu detailidest ning mitmed suguharud ka olid omaks võtnud midagi sellist mis vägagi lähedalt meenutas just ristiusku. Algselt pandi see veel varajasemate ja Vatikanile tundmatute preestrite südametunnistusele, kuid ligem küsitlus näitas, et indiaanlased olid selle omaks võtnud juba mitu-mitu-väga-palju põlvesi tagasi – ammu enne kui “uued” valged mehed saabusid. Kas oli tegu Jeesuse kadunud aastate õpireisiga või toimus see peale tema ristilöömist ja ülestõusmist või oli hoopis tegu mõne tema jüngriga jääbki vist esialgu saladuseks….

Natuke mõtlemisainet. Tõendusmaterjale ehk hiiglasuuri koljusid, luid ja esemeid on leitud kogu maailmast – Aasia tasandikelt ja Kesk-Euroopa mägedelt ning mitmest Ameerika osast. Läänepoolkeral on seliseid leide ette tulnud nii kaugel lõunas, Patagoonias, kui ka Alaska tundrates, mis omal ajal oli tunduvalt leebema kliimaga paik.

Veeuputusest tehakse juttu nii Piiblis kui paljudes Ameerika indiaanlaste müütides (ja mitte ainult: ka Austraalia aborigeenide-ja soome-ugri hõimude juures). Paljud Põhja-Am. hõimud – irokeesid, tuskaroonid, huroonid, omaha indiaanlased ja mitmed teised – kõnelevad hiiglase kasvu inimestest.
Kunagi Põhja-Ameerikas elanud hiiglaste loole lisasid usutavust väljakaevatud suuremõõtmelised luud, koljud ja tarbeesemed. Need tõendid toetavad teooriat, et hiiglased olid dinosauruste kaasaegsed või elasid Maal koguni enne neid!

Tsiviliseeritud ühiskond oli praeguse USA territooriumil olemas juba enne tertsiaari ajastut!
Märkmisväärne on veel see, et kõnealustel hiiglastel oli kuus varvast ja tohututes lõualuudes topelrida hambaid. Tõendusmaterjalidest saaks kokku panna paksu raamatu. 1910.a. paiku leiti Braystowni lähistelt Tennessee ülemjooksult kividele pressitud ürgsed jalajäljed, nende seas ka kuue varbaga hiiglasekasvu inimese omad. Jalajälje kanna laius oli 33 sm-t. Kuuskümmend a-t hiljem (u.1870) teatas Washingtoni indiaanibüroo juht Frank la Fleche, et omaha indiaanlased on välja kaevanud kaheksa hiiglase luukered, mis kõik kenasti reas olid lamanud. Hiiglaste koljud olid 60 sm pikkused. Kas ei tuleta meelde Ehnatoni suurt koljut? Kummaline leid lisandus ajalukku 1891.a. Arizona osariigis Crittendenis. Hotelli rajamise kaevatööde käigus leiti roosast graniidist plokkidest hauakamber. Hauakambrist leiti kaunis egiptuse stiilis sarkofaag. Mõistagi ei olnud see egiptlaste töö.

Kirstul oli hiiglaslik, täispikkuses lebav mehekuju ja see oli valmistatud kummalisest savitaolisest, kuid sealjuurs eresinisest materjalist. Hiiglane oli alasti, ümber vaid niudevöö. Jalas olid tal hästi istuvd sandaalid ja peas midagi piiskopi mita sarnast, kuid selle tipuosa meenutas pistriku või kotka pead.
Hiiglase nägu oli majesteetlik ja võimukas, nagu Lihavõttesaare kivipead! Ka jalad olid ristatud ja – kuue varbaga! Sarkofaagi sisemuses oli vaid tolmu – kõik, mis oli lihast ja luudest järele jäänud. Kõigist inimkeha osadest on kolju see, mis kõige kauem lagunemisele vastu peab.
Esitasin ainult mõned pudemed Ameerikast leitud hiiglaste jälgedest. Palju on lisaandmeid ka Euroopa hiiglaste kohta.

Hämmastavad leiud tulid päevavalgele veel 1810.a. paiku Kalifornias ja 1924.a. Montanas. Üks neist oli kuuevarbaline hiiglane, teine tohutu suur mehekolju, mis leiti 40 m sügavuselt laavakihi alt.
Kaliforniast Santa Rosa saarelt Santa Barbara kanalist leiti hiiglase kolju, mille massiivsetele lõualuudele toetus topelrida hambaid. Vanas Babüloonia Talmudis tehakse veeuputuseelsel ajal elanud topelhammastega hiiglastest samuti juttu! Paljud nendest leidudest jäävad 19.saj. algusaastatesse. Ühel sellisel juhul, kui sõdurid Lampocki rantšos Kalifornia osariigis hiiglase luustiku välja kaevasid, palus kohalik katoliku prester säilmed uuesti matta, sest kohaliku rahva kinnitusel oli tegu jumaliku olendiga. Sellised säilmed tulevad enamasti lagedale vulkaanilise tuhakihi alt, mis on märgiks kunagisest kataklüsmist.

Ja nüüd kõige huvitavam nendest iidsetest leidudest. Lool oli ka pealtnägija, kellel oli võimatu toimunusse sekkuda. 1943.a. kevadel saadeti USA armeeinseneride vabatahtlike brigaad (Alaska kaitsedepartemangu haru) tööle Alcani maanteele. Fort Lewisisse jõudnud, anti neile uus ülesanne ja lähetati väikesele saarele Vaikses ookeanis, Aleuutide saarestiku läänepoolses otsas. Saare nimi on Shemya ja see asub vulkaanilise tekkega Attu saare läheal, kuid seda võib leida vaid USA militaarkaartidelt.
Shemyal pidid mehed rajama maandumisraja lennukitele. 1943.a. mais tehti märkimisväärne avastus. Kui kivikamakaid kokku lükati ja maad kaevama asuti, pööras ekskavaatorikopp kiht kihi haaval ümber fossiile, iga järgmine leid eelmisest erinev. Ühest sellisest kihist leiti h i i g l a s l i k u d inimluud ja koljud, kõrval mmmuti ja mastadoni luud ja kihvad. Koljude pikkus ulatus50-60 sm-ni. HIIGLASTE KASV ULATUS üle SEITSME MEETRI!

Hiiglaste kasv langeb kokku hindu folklooris tuntud hiiglaste omaga ja kulsate Kesk-Aasias, Hindukuši mäetikus asuvate Baiani kujude pikkusega. Shemyal teeninud ohvitserid nõudsid rangelt, et leid jääks saladuseks. Üks sõduritest, kes jagas üht-teist paleontoloogiast ja antropoloogiast (mitte segi ajada Morgani uudse sõna pseudoargelogiaga!) mõistis, kui väärtuslik leid see on ja üritas mõned luud kõrvale panna. Teda ähvardati sõjatribunaliga, kui ta saagist ei loobu. Mees aga jutustas hiljem lugu siiski (seda lugu te praegu loetegi!).”Hiiglaste jäänused leiti u. kahe meetri sügavuselt. Suuremate luude hulgas oli ka väiksemaid. Asjaolud viitasid sellele, et see oli iidne matmispaik. Kummaline oli see, et hiiglaste kolpades olid 5-sm-se läbimööduga augud. Võib-olla oli see iidne tava, kus hing päästeti vabaks läbi trpanatsiooniava? Hiiglaste koljud olid, kui nende tohutd möötmed välja arvata, täiesti sarnased inimeste omadega ja kõrge laubaga. Viimasel ajal ei ole kahjuks Shemya saarel vulkaanilist tegevust olnud (aga võib olla nüüd juba on? Kes viitsib, võiks uurida!). Leiti ka elevandiluust mänguasju, nukke, paate, noole-ja odaotsi, mammutikihvu.

Lugupidamisega
Tõnu

http://video.usk.ee/blog/hammastavad-toendid-kas-jumal-toesti-eksisteerib

Olemas parema kvaliteediga kui Youtube või Google väikses aknas!