Lamarck pakub välja loodusliku valiku
Sep 25th, 2012 by Antti Loodus
Lamarck oli esimene bioloog, kes pakkus välja konkreetse mehhanismi evolutsiooniks. Ta väitis, et organismid omandavad vajadusel teatud füüsilised võimed või tunnused. Näiteks on kaelkirjakul välja arenenud pikk kael selleks, et saada kõrgelt puu latvadest toitu kätte. Või linnud, kellele ei meeldinud ujuda, vaid kogusid toitu kaldaäärsest madalast veest, kujundasid endal välja pikad jalad. Lamarck kirjeldas evolutsiooni protsessi kui mingit elus leiduvat sisemist müstilist jõudu.
Darwin, teiselt poolt, pakkus välja loodusliku valiku kui evolutsiooni mehhanismi, mida bioloogid peavad rohkem vastuvõetavaks.
Põhierinevused lamarkismi ja darvinismi vahel seisnevad selles, et Lamarck väitis, et organismides tekivad keskkonna poolt nõutud kohastumised, kuid Darwin väitis, et kohastumised tekkisid juhuslikult läbi muteerumiste ja ellujäämine toimub loodusliku valiku kaudu. Teatud mõttes looduslik valik muutub juhtivaks jõuks muutustele.
Darvinistlik vaade liikide tekkimisele läbi loodusliku valiku on paljude tänaste bioloogide usk. Need võivad varieeruda detailides muutuste mehhanismi kirjeldamisel, kuid darvinismi põhiprintsiibid on sügavasti sees tänases teaduslikus mõtlemises.
Parimal juhul võivad teadlased tunnistada mõningal määral teatavat teistlikku evolutsiooni, kus Jumalat nähakse algse põhjusena ja evolutsiooni mehhanismide käivitajana, mis on viinud tänaste eluvormide väljakujunemisele. Vastavalt sellisele teooria käsitlusele kasutas Jumal evolutsiooni, et luua inimest ja kõiki Maa elusorganisme. Põhiline selle teooria probleem seisneb selles, et Pühakiri on ühemõtteline surma päritolu küsimuses, samal ajal kui looduslik valik näeb surma kui “õnnistust” muutuste esilekutsumiseks või “arenemiseks”. Sisuliselt kaks erinevat maailmavaadet elu pärinemise kohta, kuid mõlemaid välistab eriline loomisakt kui selline.
Kuigi moodsat teadusliku kreatsionismi on teadlaste kogukonna poolt naeruvääristatud, on siiski mõned tõendistest tulenevad järeldused sundinud mõningaid teadlasi tegema muudatusi oma vaadetes isegi uniformitamistide hulgas. Ja ka mitmed geoloogid on pidanud tunnistama, et mõni suur minevikus toimunud katastroof tundub usutavam kui ainult väiksed ja kohalikud hävingud.
Alates sellest, kui teadlane nimega Luis W. Alvarez esitas versiooni 1980. aastal, et minevikus põhjustas üks suur asteroid ulatusliku liikide hävigu ja väljasuremise, on hakatud aktsepteerima, et katastroof(id) on põhjustanud ulatuslikud tänapäevased geoloogilised vormid. Kuigi üleilmse uputuse mainimine on jätkuvalt teaduses tabuteema, siis katastroofijärgseid uputusi tunnistatakse ometi järjest rohkem geoloogiliste vormide kujundajatena, mida varasemalt on peetud uniformistlike printsiipe arvestades miljonite aastate jooksul aeglaselt kujunenuteks. Üheks selliseks näiteks võib pidada Columbia tänaseks kuiva jõe uhtoru tekkimise lugu, mida praegu käsitletaksegi kui viimasel jääajal toimunud ulatusliku katastroofilise veeuputuse tagajärge.
Usk ja Teadus
teadus.usk.ee
Lisa kommentaar
Kirjuta kommentaar. Kommeteerimisel jäta meelde, et see on selle kodulehe külalisteraamat, kuhu on oodatud vaid väärikad sissekanded ja positiivne tagasiside. Kõik kommentaarid vaadatakse enne üle ja sobivusel lisatakse blogilehele. Lisatakse vaid Ees- ja Perenimega asjalikud kommentaarid. Ateistlik evolutsiooni propaganda, oma sügavad kahtlused, liberaalteoloogia, iroonia ja pilge jms. pole mõtet üldse lisada, kasuta selleks teisi väljuneid.