Kas jääaeg on tõesti toimunud?
Jan 22nd, 2013 by Antti Loodus
Kas jääaeg on tõesti toimunud? Jääaeg on alati olnud teaduslikuks küsimuseks. Mandrite jäätumise kohta leitakse palju tõendeid, kuid selle põhjused on jäänud siiani ebaselgeks.
Liustikud pole kunagi katnud kogu maakera. Põhja-Ameerikas kattis jää enamuse Kanadast ja ulatus Kansaseni. Sellest lõuna pool lausjäätumist ei toimunud. Mitmed teadlased on pakkunud välja mitme jääaja teooria – neljast kuni kuuekümneni, millest igaüks on kestnud pikki perioode vaheldudes lühemate soojemate perioodidega, kuid tõendeid paljude jääaegade kohta on siiski vähe.
Üks täiesti ilmne asjaolu jääkihi ülesehitamiseks on suur lumesadu ja vähem sula. Kuid kuidas saaks see toimuda? Mitte ükski aeglase ja ühtlase arengu skeem ei ole võimeline seda seletama. Asjaolu, et keskkond muutub aegamisi külmemaks (pikkade ajastute teooria) vähendaks automaatselt ka õhuniiskust, muutes võimatuks lisajää või -sademete tekkimise.
Võti suuremate sademete tekkeks on suurem aurustumine ja ainus, kust seda ammutada saab, on soojad ookeanid. Lisaks oleks vaja poolaarpiirkondades soojemaid talvesid ja tuulist ilma, et transportida aurustunud niiskus ookeanide kohalt mandritele. Ja siis on meil vaja ka külmemaid suvesid, et lumi jääks aastateks ladestuma ega sulaks ära. Igaüks saab aru, et sellised tingimused tekitavad jääaja, kuid vastavalt uniformistlikule ideele ei ole sellisel määral maal olevate keskkonnasüsteemide muutus võimalik. Vaatame nüüd aga Uputuse mudelit.
Kui uputus lõppes, olid ookeanid ilmselt soojemad, kui nad on täna. Uputuse-eelne maailm oli tervikuna olnud soojem kui tänane ja uputuse ajal avanenud “sügavuse allikad” lisasid keskkonda oluliselt veelgi soojust juurde, kuna kaasnesid suured tektoonilised sündmused. See lisandunud soojus oligi lisasooja allikas, mis võimaldas enamal niiskusel õhus akumuleeruda, tekitades soojad ja niisked talved.
Maa pind oli uputuse järeli üleni mudane, mistõttu ta peegeldas tagasi enamuse temani jõudnud päikesekiirgusest, mitte ei neelanud seda. Suured temperatuuri erinevused ookeanide ja mandrite vahel ning tugev polaaralade jahtumine põhjustasid intensiivseid ja pikaajalisi torme.
Lõpuks vahetult pärast uputust ja selle lõpufaasis kaasnes tugev vulkaaniline tegevus, kuni Maa rahunes ja hakkas tasakaalustuma. Selline tegevus ähmastas atomosfääri, põhjustades päikesekiirguse tagasipeegeldumist kosmosesse, tekitades sellega külmemaid suvesid.
Enam aurustumist, soojemad talved, intensiivsed tormid ja külmemad suved. Tulemus? Jääaeg, mis kestis seni, kuni kogu ookeanides leiduv “üleliigne” soojus oli jahtunud, vulkanism rahunenud ja vegetatsioon taastatud. See kestis ilmselt vähem kui sada aastat vahetult pärast uputust.
John D. Morris, Ph.D.
Usk ja Teadus
teadus.usk.ee
Lisa kommentaar
Kirjuta kommentaar. Kommeteerimisel jäta meelde, et see on selle kodulehe külalisteraamat, kuhu on oodatud vaid väärikad sissekanded ja positiivne tagasiside. Kõik kommentaarid vaadatakse enne üle ja sobivusel lisatakse blogilehele. Lisatakse vaid Ees- ja Perenimega asjalikud kommentaarid. Ateistlik evolutsiooni propaganda, oma sügavad kahtlused, liberaalteoloogia, iroonia ja pilge jms. pole mõtet üldse lisada, kasuta selleks teisi väljuneid.