Reinkarnatsiooni küsimus
Dec 14th, 2008 by Antti Loodus
Pete Kelly: Kuigi Eestit võib pidada kristlikuks maaks, pöörduvad paljud tänapäeva noored idamaiste uskumuste poole. Sadade üliõpilaste hulgas, kellega ma viimase kolme aasta jooksul Eestis olen vestelnud, oli rohkem neid, kes uskusid reinkarnatsiooni, kui neid, kes uskusid Kristuse ülestõusmisesse.
“Ma ei usu Piibli Jumalasse,” ütles üks tudeng mulle hiljuti. “Ma usun, et midagi kõrgemat on olemas, aga see ei ole Jumal.”
“Mis sinu arvates juhtub pärast surma?” küsisin mina.
“Hing siirdub teise kehasse.”
Kui pärisin, miks ta seda usub, siis vastas ta: “Ma ei tea. Selles lihtsalt näib oma mõte olevat.”
Arvan, et pole halb, kui inimene on skeptik – olin isegi kunagi ristiusu suhtes skeptiline – aga samas leian, et oluline on olla järjekindel skeptik. Igasugust uskumust, ükskõik kui kütkestav see ka ei näiks, tuleb enne omaksvõtmist piisavalt läbi katsuda. Kui ristiusk on tõde, siis peaksid faktid seda kinnitama. Või kui mõni teine uskumus on tõde, peaks sedagi olema võinalik kontrollida. Siiski pole ma leidnud kedagi, kes oleks uurinud reinkarnatsiooniõpetuse väiteid sama suure nõudlikkusega, nagu seda tehakse ristiusu puhul. Sellest lähtudes tahaksin vaadelda nelja reinkarnatsiooniga seonduvat küsimust, mis pahatihti kahe silma vahele jäetakse, ja võrrelda neid kristlusega.
1. Vastavus teadusele
Arvatavasti kõige tõsisem väljakutse reinkarnatsiooni tõesusele on tulnud teaduselt. Idamaiste religioonide, nagu hinduismi ja budismi vaikiv eeldus on, et universum on igavene. Kui universum on eksisteerinud igavesti, pole mingit vajadust isikulise Looja järele. Selline universum eksisteeriks iseenesest, ta täidaks Jumala aset. Sageli õpetavad reinkarnatsiooni pooldajad, et Jumal võrdub universumi üksikosade summaga. Kuna meie oleme osa universumist, siis oleme ka osa Jumalast — nagu ka kogu ülejänud loodus. Meie hing on nagu merest eraldunud piisk, mis peagi sellesse tagasi suundub ja voogudesse neelatakse. Sellise filosoofia häda on selles, et ta räägib vastu kaasaegse teaduse andmetele.
Sadu aastaid oletasid kosmoloogid, et universum on staatiline ja tõenäoliselt igavene, kuni 1929. aastal avastas astronoom Edwin Hubble universumi paisumise. Hubble täheldas, et meid ümbritsevad galaktikad eemalduvad üksteisest. See viitas ka asjaolule, et universumil peab olema alguspunkt. 1946. aastal pakkus Venemaal sündinud teadlane George Gamow välja suure paugu teooria, mille järgi kogu mateeria, energia ning aeg-ruumi neil mõõdet paiskusid esile lõpmatu suure või peaaegu lõpmatu suure tiheduse, temperatuuri ja rõhuga olekust.1
Kosmoloogid, kellele oli lõpliku universumi mõte ebameeldiv, pakkusid välja alternatiivi suurele paugule — nn. reinkarneeruva (võnkuva) universumi mudeli. Selle mudeli järgi on universum läbi teinud lõputu jada tsüklilisi paisumisi ja kokkutõmbumisi. Ent selle teooria juures on kaks probleemi. Esiteks ei ole universumil piisavalt massi, et oma paisumist peatada ja sellele vastupidist suunda anda. Teiseks aga ei ole universum pidavaks paisumiseks ja kokkutõmbumiseks küllalt tõhus mehhanism. Avastus seega välistas reinkarneeruva universumi võimalikkuse. Enamik kosmolooge pidi nõustuma suure paugu ideega.2
Astrofüüsik Hugh Ross selgitab nendest avastustest tulenevaid filosoofilisi järeldusi: “Kui suure paugu teooria on õige, siis võime järeldada, et Jumal ei ole seesama, mis universum, ning et Jumal ei koosne universumist.”3
2. Maailma rahvaarv
Reinkarnatsiooni teine proovikivi on inimeste arvu suurenemine maailmas. Kui igal inimesel on tõepoolest enese täiustamiseks ja nirvaanasse jõudmiseks palju elusid, siis peaks maailma rahvaarv vähenema. Ometi näitab statistika, et inimeste arv on inimsoo loomisest peale pidevalt kasvanud. Sellest võime järeldada üht või isegi kaht asja: 1. Inimesed ei siirdu nirvaanasse, vaid liiguvad lõputus ringkäigus. 2. Uusi hingi luuakse juurde.
Kuna esimene järeldus tähendaks reinkarnatsiooni pooldajale kohest lüüasaamist, siis peaks ta valima teise võimaluse. Mingil kombel luuakse juurde uusi hingi, ning üha suuremal hulgal. Nii kerkivad aga üles mõned keerukad küsimused. Kust need uued hinged tulevad? Kes või mis neid tekitab? Hindud ja budistid eitavad isikulise Jumala olemasolu, ometi on uute hingede loomine tõenduseks sihipäraselt tegutsevast loojast. Pealegi oleks neil hingedel, kes õnnetul kombel hiljem siia ilma sünnivad, vähem aega ennast täiustada, kui neil, kelle elu algas tuhandeid aastaid tagasi. Rääkimata neist, kes võiksid sündida tuhandeid aastaid pärast meid. Idamaiste religioonide kütkestavus peitub teise võimaluse lootuses. Aga et universum ei ole igavene, ning rahvaarv kasvab pidevalt, siis peab keegi jääma viimaseks. Mis saab lõpuaja põlvkonnast?
3. Kõlbluse küsimus
Järgmine probleem reinkarnatsiooni puhul on maailma olukord. Kui hinged oma taaskehastumiste läbi aina kasvavad ja arenevad, siis oleks ootuspärane, et vägivald, ahnus ja kannatused ühiskonnas kahanevad. Nii ei paista see aga olevat. Reinkarnatsiooni pooldajad saavad sellest kitsikusest ka ise aru. Lynn Sparrow oma raamatus “Reinkarnatsioon” väidab, et maailm muutub tõesti kogu aeg paremaks. “Näiteks juhtus veel suhteliselt hiljuti (maise ajaloo mõõdu järgi), et rahvahulgad kogunesid amfiteatrisse vaatama, kuidas lõvid inimesi lõhki kisuvad. Ja seda nimetati meelelahutuseks… Tänapäeval võiks vaid jätis, mitte aga normaalne ühiskonna liige, säärast toorust meelelahutuseks pidada.”5
Selle näite viga seisneb selles, et tegelikult lahutavad inimesed tänapäeval meelt üsna samasugusel viisil. Hispaanias on härjavõitlus rahvalik spordiala. Mõnikord puuritakse matadoorid sarvede otsa või tallatakse härjasõrgade all surnuks. Veelgi kujukamaid pilte vägivallast võib leida populaarsetest filmidest. Kuid needki näited kahvatuvad tegelike julmuste kõrval, mida inimesed korda on saatnud.
Kahekümnes sajand on olnud inimajaloo verisemaid. Viimase saja aastaga on sõjas ja terrorirezhiimide all tapetud või orjastatud rohkem inimesi, kui ühelgi teisel ajastul. Gil Elliot oma raamatus “Kahekümnenda sajandi surmaraamat” loetleb inimeste sooritatud makrovägivalla arvnäitajaid:6
- Esimene Maailmasõda 10 miljonit tapetut
- Vene kodusõda 10 miljonit tapetut
- Kommunistide puhastused 20 miljonit tapetut
- Venemaa, II Maailmasõda, sõdurid 10 miljonit tapetut
- Venemaa, II Maailmasõda, tsiviilelanikud 10 miljonit tapetut
- Euroopa juudid 5 miljonit tapetut
- Ülejäänud II Maailmasõda 15 miljonit tapetut
- Hiina, 20. sajand 20 miljonit tapetut
- Muud 20. sajandi konfliktid 10 miljonit tapetut
- Koguhinnang 110 miljonit tapetut
Käesoleva sajandi jooksul on sõdades ja valitsuse puhastusaktsioonides tapetud üle saja miljoni inimese. Kui reinkarnatsiooni eesmärk on arendada inimeste hinge, siis on see küll haledasti läbi kukkunud, sest ei ole näha mingeid tõendeid, et inimkond kuidagi paremaks oleks muutunud.
4.Ühiskonna ülesehitus
Et selgitada reinkarnatsiooniga seonduvat ühiskonnaprobleeemi, peame vaatlema selle filosoofia tekkimist. Reinkarnatsioon on maailma vanimaid uskumusi. See sai alguse iidsest India religioonist, hinduismist. Hiljem võttis ka budism selle arusaama üle. Tänapäeval asuvad selle õpetuse seisukohtadel mitmed teised religioonid, nagu näiteks New Age’i liikumine. Reinkarnatsiooni uskumuse teket aitavad mõista järgmised kolm hinduismi terminit: karma, samsara ja kastisüsteem.
Karma tähendab otsetõlkes tegevust. See mõiste kirjeldab põhjuslikku seost inimese tegude ja tema järgnevate taassündide vahel. Kui inimene elus head teeb, läheb ta järjestikuste sündide ja surmade ahelast vabanemisele. Kurja tehes kaugeneb ta vabanemisest. Hindu eesmärk on saavutada nii head karmat, et vabaneda taassündide ahelast ja saavutada igavene õnnejoovastus (nirvana).7
Samsara viitab läbirännule, ehk taassünnile. See on elude jada läbimise protsess, mis põhineb karmast tulenevale vahetule autasule või karistusele. Taassündida võib kõrgema kasti liikmeks või jumaluseks, ning ka vastupidi, ühiskonnaredelil allapoole, madalamasse kasti, või loomaks.8
Kastisüsteem — hindu religiooni ainulaadne joon, on karma ja samsara loomulik tulemus. Kast on ühiskonnaklass. Hinduismi järgi sünnivad inimesed mingisse kindlasse kasti vastavalt möödunud eludes sooritatud tegudele. Neli põhilist klassi on: preestrid; valitsejad; kaupmehed ja talupojad; ning töölised ja teenrid. Sinna kasti, kuhu inimene sünnib, jääb ta kogu eluks.9
Kuigi mõte sellest, et järgmises elus lõikame seda, mida oleme eelmises külvanud, tundub loogiline ja vastuvõetav meie õiglustundele, ei ole tulemused alati nii õiglased. On õpetlik, et just see kast, kes nimetatud filosoofia sisse tõi, on sellest ka kõige rohkem kasu saanud. Olgugi, et õpetus karmast ja reinkarnatsioonist sai tõenäoliselt alguse inimkonna kannatuste selgituse katsena ning andis lootust tulevaseks eluks, on ta loonud jäiga kastisüsteemi, mis on säilitanud rikaste võimu ja vaeste kannatusi.
Lahutusjoon
Eelnev vastandub selgelt Kristuse sõnadele. Tema õpetas: “Kes iganes teie seast tahab olla suur, see peab olema teie teenija, ning kes iganes tahab olla esimene, peab olema teie ori.” Jeesus ütles, et ta ei tulnud, et teda teenitaks, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunahinnaks paljude eest.10
Samal ajal, kui hinduismi preestrid karma ja reinkarnatsiooniõpetuse abil võimu haarasid, loobus Jeesus kõigest, et anda inimesele igavest elu. Kuigi ta oli olemuselt Jumal, alandas ta ennast ja suri, et maksta inimkonna pattude eest.
Siin kulgeb lahutusjoon ristiusu ja reinkarnatsiooni vahel. Reinkarnatsiooniõpetuse järgi pääseb inimene paradiisi (nirvaanasse) oma pingutuste varal, proovides läbi mitmete elude jõuda täiuslikkuseni. Kristus aga ei õpetanud iial, et inimesed võiksid siinses elus täiuslikuks saada. Vastupidi, ta ütles, et inimene on loomu poolest Jumala suhtes mässuline, ning ei vaja mitte teist võimalust, vaid andestust. Tema surm tasus meie pattude eest ja tema ülestõusmine annab meile igavese elu, kui usaldame oma saatuse tema kätte. Elu, mida tema pakub, ei ole surma ja taassünni lõputu ringkäik. See on igavene suhe meie Loojaga.
——————————————————-
Autorist: Pete Kelly omandas inglise keele bakalaureuse kraadi Lõuna- Carolina ülikoolis.
Töötab – Campus Crusade for Christ, Tallinnas
——————————————————-
1,3 Dr. Fritz Schaefer, “Stephen Hawkin, the Big Bang, and God”, The Real Issue, dets. 1994.
2,4 Hugh Ross, “Jumal ja kosmos”, (Tln: Logos), 1996, lk. 53
5 Lynn Elwell Sparrow, “Reinkarnatsioon”, (New York, NY: Harper & Row), 1988, lk. 53.
6 Gil Elliot,”Twentieth Century Book of Death”, (New York, NY: Charles Scibner’s Sons), lk. 215
7,8,9 Josh McDowell, “Handbook of Today’s Religions”, (San Bernardino, CA: Here’s Life Publishers), 1983, lk. 289.
10 “Uus Testament”, Matteuse 20:26,27.
——————————————————-
Usk ja Teadus
teadus.usk.ee
3 Responses to “Reinkarnatsiooni küsimus”
Lisa kommentaar
Kirjuta kommentaar. Kommeteerimisel jäta meelde, et see on selle kodulehe külalisteraamat, kuhu on oodatud vaid väärikad sissekanded ja positiivne tagasiside. Kõik kommentaarid vaadatakse enne üle ja sobivusel lisatakse blogilehele. Lisatakse vaid Ees- ja Perenimega asjalikud kommentaarid. Ateistlik evolutsiooni propaganda, oma sügavad kahtlused, liberaalteoloogia, iroonia ja pilge jms. pole mõtet üldse lisada, kasuta selleks teisi väljuneid.
Jumal Looja JEESUS on inimkonna päästearmu täiusus!
Võin üpris kindlalt öelda, et see reinkarnatsioon on üks suur vale. Puutusin ise ühe taolisega kokku ja oi kuidas kurjad vaimud mind kiusama hakkasid ja Piiblit pärast palju palju lugesin. Tõde on see, et need jumalavallatud inimesed lähvad allilma.
Jumal on reaalsus, olen 5 aastaselt, ilma et olin Jumalast kuulnud tajumas Teda kui kõigevägetamat Olevust.
Miks on INDIAS nii palju looduskatstroofe? Me näeme selget vastust Piiblis. Indias on usk Reinkarnatsioonile rajatud ja sealt siis, need hädad ja katastroofid! Millist jumalat teenib India?
Olematut jumalat!