DNA lagunemine ja evolutsioon?
Sep 8th, 2012 by Antti Loodus
Luude DNA laguneb liiga kiiresti, vastupidiselt evolutsioonilisele käsitlusele. DNA on elusorganismide biokemikaal, mis sisaldab geneetilist informatsiooni. Ja nagu kõik teisedki raku koostisosad, kõduneb see raku suremisel. Nüüdseks on teadlastel õnnestunud täpsemalt mõõta, kui kiiresti see DNA lagunemine toimub.
Üks teadlaste rühm uuris hiljuti 158 iidset jalaluud, mis kuulusid nüüdseks väljasurnud suurele linnule, nimega moa. Nende lindude jäänused leiti Lõuna-Islandilt. Kasutades radiokarboni poolt määratud vanust ja säilunud DNA osakeste mõõtmeid, said teadlased koostada DNA lagunemise kiiruse graafiku. Kuid nende tulemused ei sobi kokku sekulaarsete teadlaste väidetega, kes on leidnud liiga palju tervena säilunud DNA osi, mis eeldatavasti pidid olema miljoneid aastaid vanad.
Moa luude uurijad kirjutasid Proceedings of the Royal Society B ?, et kõigest pärast 10 000 aastat peaksid DNA ahelad kontides olema nii lagunenud, et neid ei oleks enam võimalik jälgida. Nad leidsid, et nende DNA lagunemise andmed klapivad paremini logaritmilise lagunemise mudeliga, mis järgib molekulide esialgset lagunemist suuremateks fragmentideks, mis juhtub kiiremini, kui nende hilisem lagunemine väiksemateks fragmentideks. Toatemperatuuril mõõtsid nad DNA pool-eluks 521 aastat. Pärast sellist arvu peaks säilima surnud looma olemasolevast DNA kogusest pool. Ja teise 521 aastaga peaks tagumisest, järelejäänud poolest ka ainult pool olemas olema ja nii edasi, kuniks ei jää midagi.
Evolutsioonilisse kontseptsiooni mittesobivad DNA lagunemise kiiruse mõõtmistulemused ehmatasid esimeste mõõtmiste läbiviijaid. Ilmselt mõjutab ka keskkond lagunemise kiirust, nagu nt keemilised keskkonnamõjud (läheduses), vee kogus ja teised faktorid, mis kõik kiirendavad paratamatut keemiliselt toimuvat lagunemist. Kuid kõnealune juhtum vähendas eksimisvõimalust, kuna moa kondid olid püsiva temperatuuri juures ja olid maetud stabiilsesse keskkonda jne.
Juhtus siis nii, et samal ajal üks grupp sekulaarseid teadlasi esitles DNA lagunemise kiirust, mis muudab võimatuks miljonid aastad ja samal ajal teine grupp sekulaarseid teadlasi esitlesid DNA`d fossiilidest, mis väidetavalt peaksid olema miljoneid aastaid vanad! Mõlemal ei saa olla õigus!
Üks kommentaator kirjutas selle artikli peale: ”See on nonsenss”.
Kas tõesti peaksime õigustama pelgalt eeldatava vanusega miljoneid aastaid vanu fossiile, mille DNA on siiski säilinud nagu ka selle 158 kondi puhul saavutatud nonsess või peaks selle 158 kondi analüüs tõstatama küsimuse varasemalt määratud iidsete DNA leidude vanuste kohta? Ilmalikud teadlased murravad selle ebameeldiva küsimuse pärast pead juba kümmekond aastat. Ei klapi kohe kuidagi kokku mõõdetud valkude lagunemise kiirus ja fossiilidest leitav nii kaua säilinud valkude olemasolu. Sh ka sauruste kontidest leitavad valgud.
Kuid jättes kõrvale miljonite aastate dogma ja arvestades noorema elu päritoluga, laheneb kogu vastuolu iseenesest. Iidne DNA fossiilides ja tõestatud DNA lühike pool-elu annavad täpse kooskõla, kui kondid on ainult tuhandeid, mitte miljoneid aastaid vanad.
Brian Thomas, M.S.
Usk ja Teadus
teadus.usk.ee
Lisa kommentaar
Kirjuta kommentaar. Kommeteerimisel jäta meelde, et see on selle kodulehe külalisteraamat, kuhu on oodatud vaid väärikad sissekanded ja positiivne tagasiside. Kõik kommentaarid vaadatakse enne üle ja sobivusel lisatakse blogilehele. Lisatakse vaid Ees- ja Perenimega asjalikud kommentaarid. Ateistlik evolutsiooni propaganda, oma sügavad kahtlused, liberaalteoloogia, iroonia ja pilge jms. pole mõtet üldse lisada, kasuta selleks teisi väljuneid.