Australopithecuse saladuste jälil
Feb 23rd, 2013 by Antti Loodus
Australopithecus oli väga hea puude otsas ronija. Uued uurimised näitavad, et väljasurnud ahviliik, nimega Australopithecus afarensis, mille hulka kuulub ka kuulus “Lucy” fossiil, oli väga hästi kohastunud puude otsas ronimiseks.
Uurijate rühm analüüsis detailselt kahte õla luuplaati fossiili Australopithecince, nimega “Selam” .Vastavalt ajakirjale Science peetakse leidu 3.3 miljoni aasta vanuseks.
Arvukad zooloogilise anatoomia uuringud näitavad, et Australopithecuse erinevad vormid ei ole midagi muud, kui väljasurnud ahviliigi erinevad alavormid. Fakt, et terve inimjäänus leiti samast ladestuse kihist, kus ka nimetatud Australopithecus fossils, muudab küsitavaks evolutsioonilise seletuse sellele. — fenomen, mida pikemalt lahkas paleontoloog Marvin Lubenow.
Hämmastav, et see võttis teadlastel aega 11 aastat, et võtta välja Selami fossiliseerunud õlaluu plaat liivakivist, millesse ta oli maetud. Science uuringu kaasautor Zeresenay Alemseged rääkis LiveScience´le: “Kuna õlaluud on paber-õhukesed, fossiliseeruvad nad üldse üliharva ja kui nad ka fossiliseeruvad, siis säilub neist tavaliselt ainult fragment”. Alemseged ütles veel: “Terviku õlaluu plaadi vigastamatuna leidmine ja selle kokkusobitumine teadaoleva skeletipildiga oli nagu jackpoti võitmine”.
Ühel fossiilil Lucyl, mida varasemalt oli reklaamitud kui hüpoteetilist inimese esivanemat, oli õla õnarusi, mis “vaatasid ülespoole”, mis on iseoloomulik ka tänapäevaste ahvide ehitusele. Selam fossiilil olid samasugused õnarused. See unikaalne luukuju võimaldab ahvil osavalt ronida ja rippuda puu okstel. Vastukaaluks inimesel on sündimisel allapooole vaatav õlaluu õnarus, mis täiskasvanuks saades pöörudub ettepoole. See asend on integreeritud inimese unikaalse kõndimisasendiga.
Vastukaaluks inimestele ahvi õla morfoloogia ei muutu tema suureks kasvamisel. Autorid kirjutasid Science´le: “Paljud tunnustest muutuvad oluliselt moodsa inimese ontogeneesi käigus (sünnist täiskasvanueani), kuid jääb ahvide puhul muutumatuks. Seega nooruki ja täiskasvanu fossiili mofoloogia näitab, et A. afarensis areng on iseloomulik just ahvile”.
Idee, et inimesed on ahvist arenenud, jättes puude otsas ronimise ja hakates kõndima maapinnal kahel jalal, on evolutsioonilise paradigma kese. Hiljutise Science ajakirja autorid kirjutasid: “Abaluusideme tunnused ahvide arengus on seotud nihkega nende lokomotoorses käitumises. See kinnitab nende karakteristikute funktsionaalset sobivust. Nende olemasolu Australopithecuse fossiilis toetab hüpoteesi, et nende lokomotoorne repertuaar sisaldas olulises annuses ronimist”. Kui australopithecines oleks maapinnal olnud kahejalgne, ei oleks ta ka siis kõndinud nagu inimesed. See hiljutine analüüs näitab selgelt, et nad olid ideaalselt kohastunud puude otsas ronimiseks, kuna neil oli selleks vastav luu ehitus, mida inimeste juures ei leidu.
Pole kahtlust, et raport oli tagasilöök inimese päritolu evolutsioonilisele mudelile, mis väitis, et Australopithecines oli üleminekuvorm puu otsast maapinnale. Üks teine hiljutine uuring, mis käsitles fossiliseerunud toiduosakesi Australopithecus hammaste vahel, näitas nende loomade puudel toitumise dieeti (viljad, puit, lehed) ja väga vähe maapinna rohtu.
Isegi kõrgelt subjektiivne antropoloogia valdkond tõestab veenvalt Piibli teaduslikku pädevust – inimene on tõesti unikaalsel viisil loodud Jumala näo järele.
Jeffrey Tomkins, Ph.D. *
Usk ja Teadus
teadus.usk.ee
Lisa kommentaar
Kirjuta kommentaar. Kommeteerimisel jäta meelde, et see on selle kodulehe külalisteraamat, kuhu on oodatud vaid väärikad sissekanded ja positiivne tagasiside. Kõik kommentaarid vaadatakse enne üle ja sobivusel lisatakse blogilehele. Lisatakse vaid Ees- ja Perenimega asjalikud kommentaarid. Ateistlik evolutsiooni propaganda, oma sügavad kahtlused, liberaalteoloogia, iroonia ja pilge jms. pole mõtet üldse lisada, kasuta selleks teisi väljuneid.