14C radioaktiivse dateerimise eksitus
Jan 1st, 2011 by Antti Loodus
Kui õiged on süsnik 14C ja teised radioaktiivse dateerimise meetodid? Inimesed, kes küsivad süsniku meetodi kohta, tahavad tavaliselt teada radiomeetrilise dateerimis meetodi kohta, mis võimaldab hinnata asjade vanust väidetavalt miljoneid ja miljardeid aastaid.
14C süsniku meetod võib anda vastuseid ainult tuhandete aastate piires. Inimesed imestavad kuidas miljonid aastad klapivad kokku Piibli ajaloo käsitlusega. On arusaadav, et sellised üüratud ajastud ei mahu Piiblisse ilma, et peaks tegema kompromisse sellega, et Jumal on hea ning et surm on tulnud patu tagajärjel.
Jeesus ise ütles,: “Aga alguses lõi Jumal nad meheks ja naiseks” (Mark 10:6). Evolutsioon aga väidab, et surm sünnitas inimese. Antud loos me selgitame kõigepealt süsnik-meetodit ja siis hiljem vaatame ka teisi.
Kuidas ‘süsiniku kell’ töötab?
Süsnikul on ainulaadne omadus, mis on eluliselt tähtis eluks Maal.
Vanuse hindamisel võetakse aluseks süsniku 14 aatomite poolestumisaeg ja selle jääkide koguse mõõtmine leidudes. Seda nii taimsete kui loomsete jäänuste puhul.
Süsinik siseneb elusorganismidesse toidu ja õhu kaudu ning tema lagunemine algab isendi surma järel. Seega saab seda leida ainult elus olnud organismidelt, ega ole hindamisel kasutatv näiteks kivimite puhul.
14C hindamise meetod seisneb selles, pool kogusest muutub tagasi 14N 5,730 aasta jooksul (pluss, miinus 40 aastat). Seda kutsutakse “poolestumiseks”. Kõikides organismides, mis on rohkem kui 50 000 aastat vanad ei peaks enam leiduma ühtegi 14C isotoopi. See on põhjus, mis radiocarbon meetodiga ei saa hinnata miljoneid aastaid. Tegelikult, kui näidis sisaldab mingit 14C isotoopi, siis on see kinnitus sellest, et ta EI OLE miljoneid aastaid vana.
Ikkagi, asjad ei ole nii lihtsad. Esiteks, taimed absorbeerivad süsnikku erinevalt.
Teiseks, 14C/12C vahekord atmosfääris ei ole olnud läbi ajaloo ühesugune. Näiteks, oli see kõrgem enne tööstussajandit, mille jooksul on fossiilsete kütuste põletamisel paisatud õhku massiliselt süsniku aatomeid. See näitab praegustele surijatele suuremat vanust, kuna nendes leiduv süsniku kogus on suurem kui varem. Samuti ei ole vähemtähtsad läbiviidud aatomi tuumakatsetused, mis oluliselt mõjutavad 14CO2 õhkupaiskamist.
Ajalooliste objektide 14C mõõtmine (nt, ajaloolistes hauakikambrites leitud seemnetel) lubab hinnata selle ajastu 14C sisaldust atmosfääris ja seega on osaliselt usaldusväärne. Ka areholoogid ise ei usalda väga ise seda meetodit, sagedaste anomaaliate tõttu. Nad peavad olulisemaks dateerimismeeotdeid, mis on seotud ajalooliste märkmetega.
Väljaspool kirjapandud ajalugu, 14C kella ei saa adekvaatseks pidada.
Muud asjaolud, mis mõjutavad süsnikmeetodit.
Kosmilise kiirguse hulk kohtudes Maa atomosfääriga mõjutab 14C aatomeid ja seega ka dateerimisüsteemi. Kosmilise kiirguse kogus, mis Maale jõuab, varieerub Päikese aktiivsusega ja seda mõjutab ka Maa magnetliste pilvede läbimine kui päikesesüsteem liigub ringi linnuteel.
Maa magnetvälja tugevus mõjutab kosmilise kiirguse kogust, mis atomosfääri üldse saab siseneda. Tugev magnetväli peegeldab rohkem kosmilist kiirgust Maast eemale. Ning kuna Maa magnetväli pidevalt kahaneb, toodetakse praegu rohkem14C kui minevikus. See teeb asju vanemaks kui nad tegelikult on.
Ka toimunud Uputus avadas tohtut mõju süsniku bilansile. Uputus mattis tohutul hulgas süsinikku, mis muutus söeks, naftaks jne, madaldades 12C määra biosfääris (sh ka atmosfääris). 14C/12C määr taimedes ja loomades enne uputust oli oluliselt madalam, kui see on praegu.
Vulkaanid purskavad palju CO2, mis sisaldab14C. Uputusega kaasnes väga suur vulkaaniline aktiivsus: fossiilid, mis tekkisid vahetult pärast uputuse perioodi võivad anda süsniku hindamisel oluliselt kõrgema vanuse, kui nad tegelikult on.
Teised radiomeetrilised meetodid.
On veel rida teisi erinevaid radioaktiivseid hindamise meetodeid, mida tänapäeval kasutatakse, mis annavad kivimitele miljoneid ja miljardeid aastaid vanust. Need tehnikad kasutavad enamasti ema- ja tütar elemendi suhtelist kontsentratsiooni radioaktiivse lagunemise ahelas. Näiteks, kaalium-40 laguneb argoon-40ks; uraanium-238 laguneb plii-206ks läbi teiste elementide rea, nagu raadium; jne. Need tehnikaid rakendatakse tardkivimite vanuse hindamisel.
Isotoopide kontsentratsiooni saab mõõta väga täpselt, aga isotoopide kontsentratsioon ei näita siiki vanust. Ta sisaldab mitmeid tõestamata eeldusi:
1. Meie eeldame, et me teame lähtetingimusi (nt, polnud olemas tütarisotoope alguses, või et me teame, kui palju neid siis oli)
2. Lagunemine on toimunud alati ühesuguse kiirusega
3. Süsteemid on olnud isoleeritud või lausa suletud sel määral, et mitteükski ema- ega tütarelement ei saanud kaduda või juurde lisanduda.
Isotoopide meetodis on muster.
On palju tunnistusi, et radioisotope dateerrimise süsteem ei oleke eksimatu ja nad ei mõõda aega miljoneid aastaid. Ikkagi on struktuurid, mida seletada Nt: sügavamad kaljud, annavad sageli kõrgemaid vanuseid kui pealmised kihid. Kreatsionistid on nõus, et sügavamad kivimid üldiselt on vanemad, kuid mitte miljoneid aastaid. Geoloog John Woodmorappe viitab oma artiklis, et on muid pika-ajalisi trende kivimites, millel pole midagi pistmist radioaktiivse lagunemisega.
“Valed” vanused
Kui mõõdetud “vanus” erineb sellest, mida oodati, siis teadlased leiavad põhjendusi sellise tulemuse seletamiseks. Tavaline tagantjärele vabandamine näitab, et radiomeetrilisel süsteemil on hulganisti probleeme. Woodmorappe toob välju sadu näiteid “vabandustest” kuidas seletada “valet” vanust.
Näiteks, uurijad mõtlesid välja sellise seletuse mõõdetud Australopithecus ramidus fossiili vanusele. Enamus basaldist, kust fossil leiti annab vanuseks 23 Ma (Mega annum) argoon meetodi abil. Autorid otsustasid, et seda oli “liiga palju”, vastavalt nende arusaamisele sellst kohast ajalooskaalal, kus see fossil oleks pidanud evolutsioonilsel asuma. Nad võtsid lisaproove basaldist, ja valisid 26st 17 näidist, et saada vanuseks 4.4 Ma. Ülejäänud 9 proovi, andis ikkagi palju suurema vanuse. Kuid autorid eemaldasid need proovid, kui mittesobivad.
Sarnane lugu toimus ka primaadi kolju vanuse hindamisel, mida tuntakse KNM-ER 1470. Dateerimine andis vanuseks 212 kuni 230 Ma, mida on liiga palju primaatide ajalooliseks eksisteerimiseks. Mitmed teised katsed tehti, et hinnata vulkaaniliste kivimite vanust selles piirkonnas ja saadi väga erinevaid tulemusi. Ometi lepiti kokku, millist numbrit avaldatakse publikatsioonidesse. Ja selliseid näiteid on mitmeid.
Kõik vaatlused surutakse valitseva paradigma raamidesse. Paradigma, või valitsev uskumus -molekulidest inimeseni ajastute jooksul, on nii tugevalt valitsev, et selle paikapidavust ei seata isegi mitte kahtluse alla-see olevat lihtsalt fakt. Seega, iga näide või katse või proovi PEAB sobitama sellesse evolutsionistlikku raamistikku.
Meil tuleb meeles pidada, et minevik ei ole taastatav eksperimentaalse teaduse normaalsesse protsessi, st me ei saa minevikku taastada eksperimentaalteaduse meetoditega. Teadlane ei saa teha eksperimenti sündmuste kohta, mis toimusid minevikus. St et teadlased ei saa mõõta kivimite vanust, nad mõõdavad isotoopide kontsentratsiooni ja neid on võimalik täpses koguses tuvastada. Kuid “vanus” on arvutatud teatud eelduste baasil mineviku kohta, mida ei saa tõestada.
Meenutagem Jumala hoiatust Iiobile, “Kus olid sina, kui ma panin paika maailma alused?” (Job 38:4).
Seega sellistes teadustes, mis käsitlevad ajalugu enne kirja, kogutakse mineviku kohta informatsiooni oleviku järgi ja selle põhjal koostatakse mineviku seletus. Tõendeid, mida sellistele seletustele aluseks peaks olema, on aga palju vähem kui nendes uuringutes, mida kasutab empiirline teadusharud nagu füüsika, keemia, molekulaarbioloogia, füsioloogia, psühholoogia jne.
Millist ajamäärangut soovite?
Paljude proovide vanuse hindamise eel püstitatakse küsimus, kui vanaks eeldatavast antud proovi peaks pidama? Miks? Kui metoodika oleks absoluutselt objektiivne ja usutav, ei oleks ju sellist küsimust vaja esitada. Üldiselt on laborid tuttavad anomaalsete tulemustega vanuse osas ja seetõttu vajavad nad mingit seisukohta, millist tulemust eeldatavast õigeks pidada.
Meetodid peaks töötama usaldusväärselt ka nende objektide kohta, mille vanust me teame.
On palju näiteid, kus dateerimised annavad “andmeid”, mis on valed teadaolevate asjade vanuse kohta. Üks näide on K-Ar hindamisel saadud tulemus Mount Nguaruhoe?t Uus Meremaalt, kus hinnati viit ajaloolist laavavoolu. Kuigi oli teada, et üks laavavool toimus aastal 1949, kolm aastal 1954, ja üks aastal 1975, saadud vanuse hindamised andsid nende vanuseks vahemiku 0.27 kuni 3.5 Ma.[14]
Isegi ilmalik teadusajakirjandus kirjeldab terve rida näiteid argooni liiasusest, mis annab kivimite vanusteks miljoneid aastaid ka sellistele näidetele, kui tegelik vanus on teada. Selline ülemäärasus tundub pärinevat ülemisest vahevööst, allpoolt Maa pinda. See klapib noore maailmaga – argoonil on olnud liiga vähe aega haihtumiseks. Kui liigne argon saab põhjustada liialdatud vanuse teadaolevate vanustega kivimites, siis miks me peaksime usaldama seda meetodit teadmata vanusega objektide hindamisel?
Teised meetodid, nagu näiteksthe isokroonide kasutamine, võtavad aluseks mitmeid eeldusi lähtetingimuste kohta, kuid selles osas on kasvav tähelepanu, et sellised “eeldusi täis meetodid” võivad anda vabalt “valesid” tulemusi. Jällegi on andmed kogutud vastavalt uurijate eelarvamustele eeldatava vanuse kohta.
Geoloog Dr. Steve Austin Grand CanyonI põhjakihtidest ja laavast pärinevat basalti. Vastavalt evolutsioonilisele käsitlusele, peab pealmine kiht olema miljoneid aastaid vanem kui basalt, mis pärineb alt poolt. Labor analüüsis isotoope. Rubidium-strontium isochron meetod andis tulemuseks, et pealmine lava vool oli 270 Ma vanem kui basalt mis olid Grand Canyon´is allpool-absurd.
Erinevad meetodid peaksid andma ühesuguseid tulemusi.
Kui daterrimismeetodid oleksid objektiivsed ja usaldusväärsed, peaks nendest saadud tulemused omavahel klappima. Kui keemik mõõdab veres leiduvat suhkrusisaldust, siis kõik vastavad meetodid, peaksid andma talle sama tulemuse (+- lubatud vea piirides). Kuid, radiomeetrilise dateerimisega annavad erinevad meetodid sageli täiesti erinevaid tulemusi.
Austini poolt uuritud Grand Canyon kivimid, andsid erinevaid meetodeid kasutades, täiesti erinevaid tulemusi. “valedele” tulemustele leiti erinevaid põhjendusi.
Austraalias, leiti puitu, mis oli mattunud laava tagajärjel Tertsiaari basalti. Puidu vanuseks dateeriti 14C analüüsiga 45,000 aastat, kuid basalt ise dateeriti potassium-argon meetodiga 45 miljoni aasta vanuseks!
Lisaks tõendid, et midagi on valesti miljoneid aastaid vanaks dateerituks fossiilides.
Süsniku meetod hämmastab paljudel juhtudel evolutsioniste tõsiselt, andes vanuseks palju vähemaid aastaid, kui oleks nende eeldatavas ajaloo mudelis kohane. Proovidel, mis on vanemad kui 50 000 aastat on liiga väike 14C sisaldus, et seda üldse oleks võimalik mõõta.
Laborid, mis mõõdavad 14C, otsivad orgaanilise materiali allikat, mille 14C oleks null, et seda kasutada kui etaloni. See näitaks, et nende laboris tehtav protseduur ei lisa sinna kogemata 14C. Süsi oleks üks ilmne kandidaat, kuna enamus sellest peaks olema sajad miljonid aastaid vana. Sellises vanas söes ei peaks üldse leiduma enam 14C-. Kuid see ei ole nii. Pole leitud ühtegi söe leiukohta, kus 14C oleks täiesti null.
Permi ajastusse dateeritud fossiilne mets, mis eeldatavasti on 250 ma aastat sisaldas ikkagi veel 14C. Hiljuti, üks sarnane leid leiti keskmisest triiasest, eeldatavasti 230 MA aastat vana, andis 14C hindamisel vanuseks hoopiski 33,720 aastat, pluss või miinus 430 aastat. Võrdlev kontrollmeetod näitas, et proov ei olnud reostatud ja saadud “iga” oli paikapidav.
Evolutsionistide jaoks on see ületamatu müsteerium, miks leidub söes ikkagi veel “elujõulist” 14C.
Mitmeid füüsikalised näitajad on vastuolus “miljardite aastate” teooriaga.
Enamus meetoditest, mida kasutatakse Maa vanuse hindamisel, annavad 90 % juhtudest oluliselt nooremaid vanuseid kui miljardid aastad. Vaatame neid.
– Geoloogiliste kihtide kiire ladestumine. Mõned tõendid: näiteks erosiooni jälgede puudumine erinevate kihtide vahel, mis eeldatavast peaksid oelma üksteisest eradatud miljarditeks aastateks. Kivimikihtide vahel puuduvad ka bioloogilise elu märgid (sh ussi käigud, juure kanalid jne), mulla osakeste puudumine, püsti asetsevad fossiilid, mis läbistavad mitmeid geoloogilisi kehti vertikaalselt – nad ei saanud seista vertikaalselt igaviku, enne kui nad mattusid.). Paksud kõverdunud ladestused, ilma mõradeta, mis näitab, et nad painutati vedelas olekus.
– Punase vere rakud ja hemoglobiini on leitud mõnedest (mittefossiliseerunud!) sauruse luudest. Kuid sellised elemendid ei suuda olemasolla rohkem kui mõned tuhanded aastad – kindlasti mitte 65 Ma, nagu väidavad evolutsionistid.
– Maa magnetväli laguneb nii kiiresti, et näib nagu oleks ta vähem kui 10 000 aastat vana.
– Radioaktiivne lagunemine vabastab heeliumit atmosfääri. Heeliumi üldine kogus atmosfäärison ainult 1/2000 sellest, mis peaks olema, kui universum oleks tõesti miljardeid vana. Atmosfääri heelium pidi algselt pärinema kivimitest. Kuigi intentiisve heeliumi lendumine jätkub, leidub teda siiski veel mitmel pool kivimites, mis tähendab, et pole olnud piisavalt aega sellest “vabaneda”. Kindlasti on miljardid nende vanuseks liiga palju pakutud.[30]
– Supernova on tohutu suure tähe plahvatus- plahvatus on nii laiahaardeline, et see leibi kiresti üle kogu galaktika. Supernoova jäänused (SNRs) peaksid jätkama levimist sadu tuhandeid aastaid, vastavalt füüsikalistele parameetritele. Siiski, ei ole nad piisavalt “laiali valgunud” ja mõned osad on ikka veel olemas meie galaktikas, Linnutee ja tema satelliidid nn the Magellanic Pilved on need, mis viitavad “noore” universumi võimalusele, ega pole omanud piisavalt aega laiemale hajumiseks.[31]
– Kuu eemaldub Maast aeglaselt: 4 cm aastas, ja on alust arvata, et minevikus võis see toimuda kiiremini. Aga isegi kui kuu oma sünnimomendil oli ühenduses maaga, oleks vaja ainult 1.37 miljardit aastat, et jõuda praegusele distantsile meist. See annab Kuu maximum vanuse, mitte tegeliku vanuse. Ta on kaugelt liiga palju noorem nende evolutsionistide jaoks, kes väidavad, et Kuu on 4.6 mrd aastat. Ta on oluliselt noorem kui radiomeetriliselt “dateeritud” tulemus, mida otsiti Kuu kivimitest.
– Sool ladestub maailmamerre oluliselt kiiremini kui ta sealt minema pääseb. Ometigi ei ole maailmameri piisavalt soolane, et olla miljardeid aastaid vana. Isegi mööndustega ei saa meri olla vanem kui 62 MA aastat -kaugelt vähem kui evolutsioniste väited. Jällegi, see näitaja näitab maksimum vanust, mitte tegelikku vanust.
Kreatsionistid ei saa tõestada maa vanust kasutades teaduslikke meetodeid, kuid seda ei saa teha ka evolutsionistid. Tuleb mõista, et kogu teadus on oletuslik, kuna meil ei ole kõiki andmeid, mis puutub minevikku. Andmed täienevad ja muutuvad kogu aeg. Ateistlik evolutionist W.B. Provine on öelnud:
“enamus, mis ma evolutsioonilises bioloogias olen omal ajal õppinud, kui ma kooli lõpetasin, aastael 1964 kuni 1968, on kas osutunud valeks või on olulisel määral muus mõttes ümberhinnatud.”
Evolutsionistid on need, kes väidavad, et tundes tänapäeva protsesse, saame me need peegeldada täpselt samasugusena minevikku. Tegelikkuses tuginevad kõik dateerimimeetodid, ka need, mis kinnitavad noort Maad, ttõestamatutele eeldustele.
Kreatsionistide eelduste alusks on Piiblisse kirjapandud sündmuste kronoloogia.
Allikas: Christiananswers.net
Viited
- Also known as isotope or radioisotope dating.
- Today, a stable carbon isotope, 13C , is measured as an indication of the level of discrimination against 14C.
- Radiation from atomic testing, like cosmic rays, causes the conversion of 14N to 14C.
- Tree ring dating (dendrochronology) has been used in an attempt to extend the calibration of the calibration of carbon-14 dating earlier than historical records allow, but this depends on temporal placement of fragments of wood (from long dead trees) using carbon-14 dating, assuming straight-line extrapolation backwards. Then cross-matching of ring patterns is used to calibrate the carbon “clock”—a somewhat circular process which does not give an independent calibration of the carbon dating system.
- K.L. McDonald and R.H. Gunst, “An Analysis of the Earth’s Magnetic Field from 1835 to 1965,” ESSA Technical Report IER 46-IES, 1965, U.S. Government Printing Office, Washington D.C., p. 14.
- B.J. Taylor, “Carbon Dioxide in the Antediluvian Atmosphere,” Creation Research Society Quarterly, 1994, 30(4):193-197.
- R.H. Brown, “Correlation of C-14 Age with Real Time,” Creation Research Society Quarterly, 1992, 29:45-47. Musk ox muscle was dated at 24,000 years, but hair was dated at 17,000 years. Corrected dates bring the difference in age approximately within the life span of an ox. With sloth cave dung, standard carbon dates of the lower layers suggested less than 2 pellets per year were produced by the sloths. Correcting the dates increased the number to a more realistic 1.4 per day.
- J. Woodmorappe, The Mythology of Modern Dating Methods (San Diego, CA: Institute for Creation Research, 1999).
- Ibid.
- G. WoldeGabriel et al., “Ecological and Temporal Placement of Early Pliocene Hominids at Aramis, Ethiopia,” Nature, 1994, 371:330-333.
-
M. Lubenow, “The Pigs Took It All,” Creation, 1995, 17(3):36-38.
M. Lubenow, Bones of Contention (Grand Rapids, MI: Baker Books, 1993), pp. 247-266. - A.R. Williams, “Long-age Isotope Dating Short on Credibility,” CEN Technical Journal, 1992, 6(1):2-5.
- Woodmorappe, The Mythology of Modern Dating Methods.
- A.A. Snelling, “The Cause of Anomalous Potassium-argon ‘Ages’ for Recent Andesite Flows at Mt. Nguaruhoe, New Zealand, and the Implications for Potassium-argon ‘Dating,’” Proc. 4th ICC, 1998, pp.503-525.
- Footnote 14 lists many instances. For example, six cases were reported by D. Krummenacher, “Isotopic Composition of Argon in Modern Surface Rocks,” Earth and Planetary Science Letters, 1969, 6:47-55. A large excess was reported in D.E. Fisher, “Excess Rare Gases in a Subaerial Basalt in Nigeria,” Nature, 1970, 232:60-61.
- Snelling, “The Cause of Anomalous Potassium-argon ‘Ages’…,” p. 520.
- The isochron technique involves collecting a number of rock samples from different parts of the rock unit being dated. The concentration of a parent radioactive isotope, such as rubidium-87, is graphed against the concentration of a daughter isotope, such as strontium-87, for all the samples. A straight line is drawn through these points, representing the ratio of the parent:daughter, from which a date is calculated. If the line is of good fit and the “age” is acceptable, it is a “good” date. The method involves dividing both the parent and daughter concentrations by the concentration of a similar stable isotope—in this case, strontium-86.
- S.A. Austin, editor, Grand Canyon: Monument to Catastrophe (Santee, CA: Institute for Creation Research, 1994), pp. 120-131.
- A.A. Snelling, “Radiometric Dating in Conflict,” Creation, 1998, 20(1):24-27.
- A.A. Snelling, “The Failure of U-Th-Pb ‘Dating’ at Koongarra, Australia,” CEN Technical Journal, 1995, 9(1):71-92.
- R. Maas, “Nd-Sr Isotope Constraints on the Age and Origin of Unconformity-type Uranium Deposits in the Alligator Rivers Uranium Field, Northern Territory, Australia, Economic Geology, 1989, 84:64-90.
- Snelling, “The Failure of U-Th-Pb ‘Dating’…”
- A.A. Snelling, Stumping Old-age Dogma. Creation, 1998, 20(4):48-50.
- A.A. Snelling, “Dating Dilemma,” Creation, 1999, 21(3):39-41.
- D.C. Lowe, “Problems Associated with the Use of Coal as a Source of 14C Free Background Material,” Radiocarbon, 1989, 31:117-120.
- J. Morris, The Young Earth (Green Forest, AR: Master Books, 1994).
- Austin, Grand Canyon: Monument to Catastrophe.
- C. Wieland, “Sensational Dinosaur Blood Report!” Creation, 1997, 19(4):42-43, based on M. Schweitzer and T. Staedter, “The Real Jurassic Park,” Earth, June 1997, pp. 55-57.
-
D.R. Humphreys, “Reversals of the Earth’s Magnetic Field During the Genesis Flood,” Proc. First ICC, Pittsburgh, PA, 1986, 2:113-126.
J.D. Sarfati, “The Earth’s Magnetic Field: Evidence That the Earth Is Young,” Creation, 1998, 20(2):15-19. - L. Vardiman, The Age of the Earth’s Atmosphere: A Study of the Helium Flux through the Atmosphere (San Diego, CA: Institute for Creation Research, 1990).
J.D. Sarfati, “Blowing Old-Earth Belief Away: Helium Gives Evidence That the Earth is Young,” Creation, 1998, 20(3):19-21. - K. Davies, “Distribution of Supernova Remnants in the Galaxy,” Proc. Third ICC, R.E. Walsh, editor, 1994, pp. 175-184.
-
D. DeYoung, “The Earth-Moon System,” Proc. Second ICC, 1990, 2:79-84, R.E. Walsh and C.L. Brooks, editors.
J.D. Sarfati, “The Moon: The Light That Rules the Night,” Creation, 1998, 20(4):36-39. -
S.A. Austin and D.R. Humphreys, “The Sea’s Missing Salt: A Dilemma for Evolutionists,” Proc. Second ICC, 1990, 2:17-33.
J.D. Sarfati, “Salty Seas: Evidence for a Young Earth,” Creation, 1999, 21(1):16-17. - Russell Humphreys, Evidence for a Young World (Answers in Genesis, 1999).
- A review of Teaching about Evolution and the Nature of Science (National Academy of Science USA, 1998) by Dr. Will B. Provine, online at fp.bio.utk.edu/darwin/NAS_guidebook/provine_1.html, February 18, 1999.Z
- See Woodmorappe, The Mythology of Modern Dating Methods, for one such thorough evaluation.
- Y.F. Zheng, “Influence of the Nature of Initial Rb-Sr System on Isochron Validity,” Chemical Geology, 1989, 80:1-16 (p. 14).
- E. Jager and J.C. Hunziker, editors, Lectures in Isotope Geology, “U-Th-Pb Dating of Minerals,” by D. Gebauer and M. Grunenfelder (New York: Springer Verlag, 1979), pp. 105-131.
- M.A. Cook, Prehistory and Earth Models (London: Max Parrish, 1966).
- R.V. Gentry, Creation’s Tiny Mystery (Knoxville, TN: Earth Science Associates, 1986).
- Only those that undergo alpha decay (releasing a helium nucleus).
- Gentry, Creation’s Tiny Mystery.
-
Ibid.
K.P. Wise, letter to the editor, and replies by M. Armitage and R. Gentry, CEN Technical Journal, 1998, 12(3):285-90. - An international team of creationist scientists is actively pursuing a creationist understanding of radioisotope dating. Known as the RATE (Radioisotopes and the Age of The Earth) group, it combines the skills of various physicists and geologists to enable a multi-disciplinary approach to the subject. Interesting insights are likely to come from such a group.
One Response to “14C radioaktiivse dateerimise eksitus”
Lisa kommentaar
Kirjuta kommentaar. Kommeteerimisel jäta meelde, et see on selle kodulehe külalisteraamat, kuhu on oodatud vaid väärikad sissekanded ja positiivne tagasiside. Kõik kommentaarid vaadatakse enne üle ja sobivusel lisatakse blogilehele. Lisatakse vaid Ees- ja Perenimega asjalikud kommentaarid. Ateistlik evolutsiooni propaganda, oma sügavad kahtlused, liberaalteoloogia, iroonia ja pilge jms. pole mõtet üldse lisada, kasuta selleks teisi väljuneid.
Oi kui valus ja pinnuks silmas teema ka Eestis teatud kohtades! Aga paneme aga pea liiva alla edasi ja ajame oma hüpoteesi tõe sildina edasi!